Paarisuhte 5 etappi, mitmendani teie jõudnud olete?

Tõlgitud lehelt: http://www.loveatfirstfight.com/

Miks mõned abielud purunevad, teised kestavad kogu elu?

Iga suhe läbib oma elueas 5 staadiumi ja iga eelnev ehitab aluspõhja järgnevale. Etappidest teadlik olles on võimalik ennast nendeks paremini ette valmistada, läbida nad ilma, et ühessegi saatuslikult kinni jäädaks.

Need 5 etappi on:

1. Romatika
2. Võimuvõitlus
3.  Stabiilsus
4.  Pühendumine
5. Koostöö ja õndsus

Esimesest kahest tuleb rääkida pikemalt kuna need on etapid, millest enamus paare kunagi edasi ei saa.

ROMATIKA (narkootilise sõltuvuse faas)

Loodus on loonud romantika, et me kõik armuksime.

Loodus paneb meid armuma

kuid mitte suvalisesse inimesesse.

Armumise tõeline põhjus:

Looduse eesmärk on liikide jätkumine. Kohanemine ja kasv on selle jätkumise eelduseks.

Kuidas loodus selle kohanemise ja arenemise kindlustab?

Pannes meid armuma inimesesse, kes on kõige ebatõenäolisem kandidaat rahuldama meie vajadusi ja kõige tõenäolisem kandidaat elustama meie õudusunenägusid.

Lühidalt öeldes on see siis Universumi kõige ebasobivam inimene SINU jaoks. Sellegipoolest on see täiuslik inimene vajutama su nuppe ja viima sind välja su mugavustsoonist, inimene kes sunnib sind KOHANEMA ja ARENEMA.

Armumise hetkel me muidugi oma partneri vigu ei näe.

Kui me neid näeks, jookseks me nii kiiresti kui suudame vastassuunas minema.

Loodus uimastab meid.

Armastuse keemia:

Kui inimene armub, siis saadab tema aju verre kokteili kemikaale (oksütotsiin, phenylethylamiin ja dopamiin) mis panevad südame hüppama ja puusad õõtsuma.

Ainuke vahe narkootilise uimaga on see, et armumine on legaalne.

Samuti nagu uimasti, paneb armumine vaatama maailma läbi roosade prillide, nägema vaid seda mis paneb end hästi tundma ja ignoreerima kõiki ohumärke. Sa näed ainult seda, mis sind su armsamaga ühendab ja sarnaseks muudab, sa peidad kõik partneri vead ja püüdled ainult nende käitumiste ja sõnastuste poole, mis mõlemale toredad tunduvad.

Kuid uim lahtub. Ja see juhtub u 2 kuu kuni 2 aasta pärast.

Sellel hetkel lõpetab aju armastusekemikaalide tootmise ja sa ärkad “armastusepohmellis” maailma kõige ebasobivama inimese kõrval.

Romantikaetapp on lõppenud ja võimuvõitluse etapp algab.

Filmitööstus on muutnud romantikaetapi glamuurseks, kuvades seda kui armastuses saavutatavat haripunkti. Selle tulemusena, kui meie suhe jõuab võimuvõitluse etappi, satume me paanikasse ja eeldame valesti, et kuna me enam ei imetle üksteist on meie suhe vale. Paljud suhted purunevad võimuvõitluse etappi jõudes ja inimesed hakkavad otsima sobivamat partnerit, avastamaks vaid, et see sama juhtub järgmises suhtes uuesti ja uuesti ja uuesti…

VÕIMUVÕITLUS (armastusepohmell)

Enamus esmaabielusid lahutatakse selles etapis-  3-4 a. peale abiellumist.

See on enamusele paaridest väga raske aeg kuna illusioon armastuse igikestvusest laguneb ja asendub pettumuse ja vihatunnetega.

Selle asemel, et näha oma sarnasusi fokuseeritakse nüüd erinevustele ja partneri vigadele. Alustatakse tööd, et partnerit muuta- tagasi selleks, kes ta oli enne. Võimalik stenaarium on ka partneri karistamine selle eest, et ta pole endine.

Võimalik on ka mõlemad stsenaariumid koos.

Sageli läheb nii, et üks partneritest tõmbub eemale kuna vajab veidi rohkem ruumi, ning teine tunneb ennast selle peale emotsionaalselt mahajäetuna ja asub esimest jälitama.

Kui midagi sellest tundub tuttav, siis olete absoluutselt kindlalt võimuvõitluse faasis.

Selle etapi eesmärk on kujundada välja iseseisvus suhte sees ilma armastuse sidet purustamata. See staadium võib kesta paarist kuust kuni pikkade aastateni, sõltuvalt toetusest ja juhendamisest mida paar saab ja soovist ja valmisolekust kasvada ja areneda.

Kui inimesed ei oma või omanda oskusi võimuvõitlusega toimetulekuks ja erimeelsuste lahendamiseks, siis jäävad võimuvõitluse episoodid suhtes sageli korduma.

On kaks viisi kuidas paljud paarid võimuvõitlusega toime tulevad:

• Lahkuminek- võetakse esimene võimalus või põhjus ja lahutatakse. Sageli on neil inimestel palju lühiajalisi suhteid mis ei jõua kunagi tõelise pühendumiseni, otsitakse armastust kui leitakse pidevalt pettumusi.
• Ellujäämine-  teekonda jätkatakse koos, püütakse valu ja frustratsiooni sees ellu jääda, hoida kinni suhtest mis juba ammu ei ela. Inimesed, kes on valinud selle tee mõtlevad enamasti, et hea suhe eeldab ohverdamist ja kompromisse. Nende suhe lameneb lõpuks, nagu ka nende seksuaalelu.

Võimuvõitlusest ülesaamine

Alternatiiv neile kahele on võimuvõitlusest ülesaamine,

kas ise või professionaali abiga.

Märgid, et olete võimuvõitlusest üle saanud on järgmised:

• Üksteise erinevuste aktsepteerimine ja väärtustamine
• Oskus võimu jagada ja arusaam, et jõu kasutamine ei vii sind kunagi selleni mida sa armastuses tegelikult vajad
• Arusaamine sellest, kes te olete ja mis teil paarina olemas on
• Loobumine fantaasiast, et on võimalik harmooniline elu milles pole kunagi ühtegi konflikti
• Elu võtmine just sellisena nagu see on

Kuigi see võib kõlada lihtsana ei ole võimuvõitlusest läbiminek enamusele paaridest lihtne ülesanne. Allaandmine poolel teel on lihtsalt liiga ahvatlev, lõpetada suhe kuna töö sellega tundub liiga raske.

Reaalsuses tähendab see seda, et inimene lihtsalt ei ole nõus vaatama endasse ja nägema seal asju mis suhte võimatuks muudavad- see on liiga valus.

On väga oluline, et selles kohas otsitaks abi kelleltki kes asjade tegelikust seisust aru saab ja toetada suudab ning paari võimuvõitlusest läbi aitab.

On olemas paari ja pereterapeudid, temaatilised raamatud ning sõbrad/sugulased, kes on selle etapi oma suhtes läbinud.

STABIILSUSE FAAS

Kui ollakse lõpuks õppinud kakelma viisil kus mõlemad võidavad, liigutakse edasi stabiilsuse faasi. Armastus muutub jälle põnevaks ja kui võimuvõitlusest ollakse üle saanud, tundub armastus siin hoopiski veel sügavam ja küpsem kui ta romantilises faasis oli.

Selles faasisi saab lõplikult selgeks, et partnerit ei õnnestu mitte kunagi muuta ja sellisest soovist loobutakse.

Sobib, et partner on erinev, mõlemal on selged piirid ja tunnete vajadust teineteist vastastikku austada.

Kui ei, siis liigute tagasi võimuvõitluse faasi.

Ka sellesse faasi võib kinni jääda kui valitsevast rahust ja stabiilsusest väga sõltuvusse jääda. Tuleb meeles pidada, et areng tähendab muutusi ja mugavustsoonist väljasattumisi.

PÜHENDUMINE

Pühendumise faasis võetakse reaalsus täielikult omaks-

olete mõlemad inimesed ja teie suhtel on sellest tulenevalt puudujääke.

Ollakse õppinud teineteist armastama ja osates teineteist aktsepteerida valitakse üksteist nüüd juba teadlikult.

Võidakse täiesti ausalt oma partnerile öelda: “ma ei vaja sind, ma valin sinu, teades su häid ja halbu külgi”.

Tunnetatakse armastuse, kuuluvuse, lõbu ja rõõmu, võimu ja vabaduse ilusat tasakaalu.

Oht selles staadiumis on jääda lootma, et kogu töö on nüüd tehtud. Kuigi see võib individuaalsel tasandil tõsi olla, on igaühe töö maailmas siin just algamas.

Alles siin faasis on inimesed tegelikult valmis selleks, et abielluda. Enamus inimesi abielluvad romantilises faasis kui nad on “laksu all”, enne kui nad on üldsegi veel õppinud konfliktiga toime tulema. Kas pole hirmutav?

ÕNDSUS/KOOSTÖÖ

Selles faasis ollakse kaks inimest, kes on otsustanud töötada meeskonnana. Liigutakse maailma. Ollakse oma suhte kitsastest piiridest edasi liikunud ja suhe saab kingituseks kogu maailmale. Sageli töötab selles faasis olev paar mingi ühise projekti kallal- mõne jagatud loova valdkonna arendamisel, millest maailmale kuidagi kasu on- äri, heategevus, perekond.

Kui ollakse koos olnud palju aastaid ja ollakse õndsuse faasis, siis tuleb olla ettevaatlik, et ei investeeritaks liiga palju energiat väljapoolsesse maailma ja ei unustataks omavahelist suhet toita.

***

Need faasid ei ole lineaarsed protsessid, pigem on see kui spiraal mis keerdub ülespoole. Hoitakse alal õppetunnid mida igas faasis ollakse õppinud ja tuuakse need endaga aregu käigus kaasa. Eri aegadel ollakse ühes või teises etapis ja seal on kaasas kogu teiste etappide tarkus ja teadmised.

Võimuvõitlusse tullakse ikka ja jälle tagasi, kuni õpitakse üksteist armastama ja üksteise erinevusi hindama, kaklema viisil mis suurendab lähedust ja seotust, selle asemel, et seda söövitada.

Kui vahest imestad, mis oma partneriga kogu aeg samade asjade üle vaidled, siis on see tõenäoliselt sellepärast, et te pole võimuvõitluse faasist veel üle saanud.

Lahutada või vireleda?

Ajakirja Eesti Naine eneseabi rubriigist Oktoober 2013

Armastus, abielu ja muutuv maailm

Tekst: Krista Link

Näib loomulik ja vältimatu, et kooselust kaob aastatega särts. Teadlased väidavad, et armumine vältabki tänu meie kehades möllavatele hormoonidele kõigest 18–30 kuud, misjärel keemiakokteil lahtub. Kas peaks üritama romantilisi tundeid ja tugevaid emotsioone partneriga iga hinna eest taaskogeda ka siis, kui argielu sisse murrab?

„Kõigepealt võiks igaüks enda sees vastata küsimusele, miks elavad inimesed paarikaupa koos?“ soovitab psühholoog ja psühhoterapeut Kaire Valgeväli. „Kas sellepärast, et nii on alati olnud? Et seadus näeb ette? Seksi osas on lihtsam? Või finantsilistel kaalutlustel? Miks ei elata siis juba kolmekesi või rohkemakesi kommuunis? Laste hoidmises ja rahaliselt oleks ju veelgi lihtsam... ja seksi mõttes ka. Kas armukadedus ja omanditunne ei lase? Ei halda nii palju suhteid ära?“

Milles seisneb tänapäevainimeste kooselu mõte?

Kaire: Mulle tulevad mõtteka argumendina meelde vaid eneseareng, koostöö või vastastikune ärgitamine edasi liikumiseks. Koostöö eelkõige – on toredam teha asju sünergias, kui üksinda. On hea, kui keegi toetab, kui on mõlemapoolne soov anda ja saada.

Miks elatakse pahatihti koos vaid vormiliselt, ühendavaks jõuks pangalaen, ühiselt soetatud kinnisvara ja lapsed?

Pigem vireletakse oma aja äraelanud kooselus sisemiste segaduste kui väliste kohustuste pärast. Sisemised hirmud ja takistused võivad olla näiteks:

-      kes mind üldse veel tahab, kui ma temast lahku lähen?

-      Mida ema, vanaema ja ühiskond ütlevad, kui ma oma kaasa ja/või lapsed maha jätan?

-      Olen ma ebaõnnestuja, kui ei saa suhet toimima?

-      Kui see inimene, kellega ma elan, on vale, saan ma siis kindel olla, et järgmine on õige?

-      Kas mu kooselu ongi üldse halb või kujutan ma seda lihtsalt ette?

-      Äkki ma olen ebastabiilne inimene?

-      Vahest ma ei olegi kooseluks loodud? Aga ehk aitab see kooselu mul ennast õigeks treenida? Kasvatab minust inimese?

Kõik need salajased mõtted ringlevad meie sees ja reeglina neid partneriga ei jagata – hirmust, et kui too teada saaks, oleks kooselu kohe läbi.

Aga kui kooselu saabki läbi?

Suhe võib lihtsalt läbi saada, sest selle aeg sai läbi. Üks liikus kiiremini kui teine või teises suunas. On aeg edasi liikuda. Inimene vajab uut arengupartnerit. Kui enda sees ära otsustada, mida ma tahan teha, ei ole välised seigad enam takistuseks. Kui mõlemad saavad aru, et kooselu on läbi, leitakse praktilistele probleemidele varsti lahendused. Probleemiks kujuneb, kui abielust soovib loobuda üks osapool, kuid teine on täiesti vastu. Siis võib lahenduste leidmist hakata takistama teise poole nn kättemaks. On tuhandeid peenemaid ja brutaalsemaid viise, kuidas olukorda teise jaoks raskemaks teha. Inimene otsib põhjuseid oma kaotusele ja valule ning kui on, keda süüdistada, tundub sisemuses kergem endaga harmooniat leida.

Mahajäetutel on alati raskem...

Psühholoogias räägitakse kognitiivse dissonantsi mõistest – inimesel on vajadus, et tema mõtted ja teod oleks harmoonias. Ma pean olema tore inimene, aga kui keegi mu maha jätab, järelikult ei ole. Kui see keegi oleks halb, oleks tema hinnang vale ja siis ma saaksin edasi tore olla.

            Aga vahest ma ei olegi tore? Äkki see, et minuga ei taheta olla, viitab mingile mu arengukohale, millega tegelema peaks? Nüüd järgnevad valikud, kas pigistada silmad kõvemini kinni või võtta arenemise raske töö ikkagi ette. Mis siis, kui lahkumine oli mu parnteri viimane võimalus anda mulle teada millesti väga olulisest, millest ma siiani mööda suutsin vaadata?

Kas laste pärast on vale mittetoimivas abielus edasi punnida?

Lapsed ei ole kooselu vägisi jätkamiseks mingi argument. Kui nad näevad, et täiskasvanud on uue kujunenud olukorra üle õnnelikud, on nemadki rahul. On isegi boonuseid: rohkem tähendusrikkaid suhteid, laiem maailmavaade, suurenenud paindlikkus.

Kas armumise järel saabuv hall argipäev on paratamatu?

Armumine on väga tore looduse vingerpuss, mis paneb meid ummisjalu jooksma olukordadesse, kuhu me muidu ealeski oma nina ei topiks. Seepärast jäävad väga kaine mõistusega mehed enamasti vanapoisteks ja üliettevaatlikud naised vanapiigadeks. Armumine läheb muidugi üle, sest see on organismile väga väsitav, nagu ka joove või maratonijooks. Armumise sõltlastel – nagu üldse sõltlastel – on igapäeva harilikus planeedielus loomulikult keeruline toime tulla. Sõltuvusi tuleks igal juhul ravida, sest need teevad elu mõttetult tüsilikuks. Kui inimesed lubavad endal armastades elada, kohtavad nad küllap endiselt hetki, kus armumise võimalus kerkib – maailm on ju huvitavaid mehi ja naisi täis. Otsustamise koht on see, kas iga uue tuule tulekuga uuesti purjed masti tõmmata või vaadelda seda pigem kui kena loodusnähtust. Kui on soov olemasolevast suhtest ära purjetada, tuleks armumist kindlasti kandva jõuna ära kasutada. Kui aga mitte, võib lihtsalt nautida ja vaadelda looduse ilu...

Kas armumisperioodist tuleb välja kasvatada armastus, mis filtrina määrab, kas partnerite vahel on sügavam sobivus või pelgalt tõmme?

Igast armumisest ei kujune paarisuhet. Armastust ei saa tekitada ega sundida. See kas on või ei ole. Kui armastus on, siis ta elab ja aitab partneritel raskustest üle saada. Aga elavad inimesed koos ju ka teistel kaalutlustel peale armastuse ja siin ei oleks viisakas hinnanguid anda ega kedagi hukka mõista.

Naistele on abielludes sageli peamine, et oleks mees majas, pikapeale saab ent partnerist vigisev näss, kel ei ole tuju kuhugi minna või midagi uut ette võtta...

Kui ainuke motiiv on see, et oleks mees majas, siis selle ma ju saingi. Mees on majas paigal ja igal pool mujal võin käia üksi ja/või sõbrannadega. Kindlasti on turul hulgaliselt selliseid mehi, kes rahulikult majades tahavad püsida ja on õnnelikud, kui neid millegi enamaga ei tüüdata.

Miks juhtub, et aastatega partneri töö ja hobidega seotu enam ei huvita, või veelgi hullem, hakkab elukaaslane teise potentsiaale kinni keerama?

Võib-olla inimesed kasvavad lahku või arenevad eri kiirustel... Vahest nad on kaotanud läheduse ega oska seda uuesti leida? Siis haaratakse kontrolli järele ja püütakse teist sundida endaga olema. Võib-olla ka edastatakse mingit oma sõnumit, mida ei osata paremini sõnastada, näiteks: pööra mulle rohkem tähelepanu! Eestlasi on õpetatud, et midagi ei tohi endale küsida ja nõudlik ei või olla. Aga nõudlikud naised saavad endale alati maailma parimad ja hoolitsevamad mehed –  kui nad oskavad õigesti küsida, mida nad päriselt vajavad.

Mis on kriteerium, kustmaalt kooselu enam turgutada ei anna ja tuleks lahku minna?

Paariteraapias öeldakse, et kui naine veel tahab, annab suhet päästa, aga kui naine on loobunud, siis enam mitte. Tegelikult kehtib see küllap mõlema poole kohta. Kui inimene tõesti enam ei taha, pole vaja sundida. Muidugi tulevad mängu eelpool mainitud hirmud, mis tahtmisest arusaamist hägustavad. Tuleks aru saada, et kooselu saab läbi tükk aega enne, kui toimub praktiline lahkuminek. Sellele viitavad väikesed märgid läheduse puudumisest või kadumisest. Kooselu võib olla läbi saanud juba selle algamise hetkel, kui inimesed ei suuda lähenduse arenguks vajalikke samme teha. Kui hakatakse kohe tegelema teineteisest eemaldumisega, lepitakse võimuvõitlusega ja kohanetakse sellega omadel strateegiatel, kui alustatakse sissisõda või suletakse silmad ohumärkide ja sobimatute käitumiste (alkoholism, vägivald, petmine) ees.

Miks kiputakse teises (ja kolmandas abielus) olijaid kuidagi kergemeelseteks pidama, justkui oleks lahutamine häbiasi?

Häbistamine on kahtlane tegevus ja lõhnab selle järgi nagu tahaks kontrollida ümbritsevaid inimesi, et nad ei teeks midagi meile ebameeldivat ja meie elu sellega ebamugavaks ei muudaks. Ebamugavused on elu osa ja sunnivad inimesi arenema. Viimane ei ole halb, isegi kui see käib läbi valu. Inimesed ei tule oma valikutega sageli toime ega suuda nende tagajärgi ära hallata. Selle taga on võimetus teadvustada oma valikute põhjuseid ja tagamaid, või üldse teadvustada oma tegutsemise motiive ja vajadusi.

            Lihtsamaks ei tee mitmendale ringile asumist ka see, et lähedased üldiselt ei toeta selliste valikute tegemist, mis kellegi väljakujuneneud turvarutiini ohtu seaks. See seab “lahutajad” kõrgenenud õnnestumise kriteeriumi ette – kõik ümbritsevad jäävad nüüd ootele: tõesta, et sa tegid õigesti! Tõesta, et nüüd ei ole su elus enam ühtegi probleemi ja kõik saavad õnnelikumaks kui enne! Aga elus jäävad alati probleemid olema. Me lihtsalt teeme psühholooglise atributsiooni vea ja seome kõikide nende probleemide põhjused selle ühe “vale” valikuga. „Lahutaja” ise peksab end sisemas veel kõige rohkem ega saa oma ebakindlust välja näidata kartuses, et siis kõlab: „Ma ju ütlesin sulle!” Lahutaja peab lõpuni jääma näo juurde „ma tegin õigesti,” isegi hetkedel, kui ta  seesmiselt maailma kõige suuremates kahtlustes ja hädas on.

            Sellist vastasseisu maailmaga ei tekiks, kui me usuks, et inimesed on vabad tegema oma valikuid, kui keegi ei pea kedagi teist kontrollima, kui inimesed saaks omavahel rääkida, ning kui erinevad lähtekohad ja arusaamised oleks aktsepteeritud.

Mida teha kooseluga, kus enam ei seksita? Sünnivad lapsed, paarisuhe hääbub ning asendub vanemlusega...

Vanemlus võib olla viis vältida lähendust oma kaaslasega. Lastega on lihtsam kontakti saada kui täiskasvanuga. Lapsi saab palju paremini kontrollida ja oma soovide järgi suunata. Lapsed on ka alati valmis täiskasvanute vajadustele vastama ja neile niipalju lähedust pakkuma kui on soovi: süles istuma, kallistama, ja ka magama minema kui suurem rahu tahab. Konfliktid lastega lahenevad alati täiskavanu reeglitel. Kui oma kaaslasega sellisel viisil lähedust vältida, et lapsed sinna vahel asetada, kaobki seks.

            Teine probleem on see, et lastega seotu võtab väga palju resurssi ja omavahelisteks teemadeks jääb vähe aega ja energiat. Seda tuleb tunnistada ja abi paluda – keegi võib aeg- ajalt lapsi hoida, et paar oma aega saaks võtta.

Kas enesearenguraamatutes ja -ringkondades viimasel ajal palju rõhutatud väärtused nagu partneri isetu teenimine, oma ego maha surumine ja tingimusteta armastus on meie ajal ja kooseludes võimalik?

Tingimusteta armastust ei saa sundida ja ego ei ole mõtet maha suruda, sest ego on psühholoogiliselt meie isikliku heaolu eest vastutav mehhanism. Kui inimene tunneb end hästi, siis ta ongi armastav. Kui tal on midagi puudu või ta on kurnatud, ei suuda ta kedagi ega midagi tingimusteta armastada. Seega tuleb hoolitseda enda vajaduste eest ja väljendada soove, otsida oma muredele lahendusi ja toetust. Mitte keegi ei pea teenima kedagi teist ja see ei saa olla armastuse eeldus. Inimesel peab olema armastav ja aktsepteeriv suhe iseeendaga, siis on ka teistel temaga tore koos olla, nad hoiavad tema lähedusse ja tekivadki pikaajalised kooselud.

Kuidas „õnnelike paaride“ suhtemüüdid nagu „Õnnelike paaride elus on alati palju romantikat“ või „Õnnelikud paarid ei tülitse“ meid oma kooseludes ummikusse ajavad?

Keegi ei ole kogu aeg õnnelik, nii nagu keegi ei ole ka kogu aeg armunud – me sureks kurnatusest ära! On fantaasiakujutelm, et on võimalik saavutada mingi lõppematu õnnelikkus, mis enam kunagi ei muutu. Selline unelm võib kihutada taga ajama sinilindu, mida kunagi kätte ei saa. Õnnelikuks saavad inimesed siis, kui nad õpivad oma probleeme lahendama, kui nad oskavad raskest kohast edasi minna ja tunnistavad oma osa probleemide tekkimises. Kui nad oma neurootilised mustrid läbi hammustavad, järgnevad rahulolu, õnnetunne ja romantika iseenesest. Kui me püüame paarisuhtes ainult kenad inimesed olla, lahke häälega rääkida ja vaid õnnelikkust püüelda, ajame suhte tasakaalust välja. Tavaliselt on naine see, kes otsustab valida eelkõige harmoonilise ja lahenduskeskse olemise ning siis peab mees võtma vastandrolli: olema tige ja ebapraktiline. Kõik tunded peaks suhtes lubatud olema. Kui mõnd negatiivset emotsiooni alla surutakse, tapetakse lõpuks ka positiivsed. Kui jäädakse positiivse tunde külge klammerduma, ei toimu enam edasiminekut. Suhe on nagu haikala – ta kas liigub, elab ja areneb või sureb.

Kuidas mitte oma pingeid ja pettumusi elukaaslase peal välja elada?

Isegi kui kaks inimest saavad oma paarsiuhte toimima, võib kõik muutuda kui lisandub laps (või kui laps kasvab suureks ja läheb kodunt ära). Elu on täis pidevaid muutusi ja edukad on need paarid, kes muutustega toime oskavad tulla. Kes hammustvad läbi, mis toimub ja mida on vaja teha, et asi kontrolli alla saada. Selline vanaaegne mudel, kus naine kõik ära kannatas ja udupeast mehe selja taga asjad ära korraldas, tänapäevases maailmas enam vastu ei pea.

            Meeles tuleks pidada ka seda, et elu on üldse pingeid tekitav kogemus ja väga tõenäoline, et need pinged leiavad lahenduse kodus – elatakse välja oma partneri peal. Kuskil peab seda ju tegema! Lahenduseks oleks oma pingete tekkimise mehhanismi teadvustamine ja jälgimine. Ehk on nii võimalik rohkem rääkida ja tuge paluda ning vähem kangutada ja kakelda?

Kas kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu aga isemoodi õnnetu nagu ütles Lev Tolstoi?

Kaire: Võib-olla ei saagi kooselusid õnnelikeks ja õnnetuteks jagada. Mõne jaoks võib õnnetu elu olla tuttav ja turvaline ning õnnelikuks saamine väga ohtlik võimalus. Kuidas muidu seletada pikaajalisi kooselusid, kus keegi end hästi ei tunne? Igaüks püüab elus teha esmalt kõik, et jätkuks rutiin, millega tema on harjunud. Kui lapsepõlvekodu õhkkond oli närviline ja pingeid täis ning ta seal ära kohanes,  loob ta seda kõike ka oma uues elus, sest see on tuttav ja turvaline, ta teab oma kohta. Võimalikud rollid, mida võtta, on näiteks „abistaja” (Medõde, Psühholoog), „vältija” (Joodik, Nipernaadi, Elumees), „hullumeelne” (Depressioonis, Bipolaarne), „tegelen peamiselt lastega”(Big Mama, Ohverdaja) või „olen põhiliselt tööl” (Pere Toitja).

Kas õnn ehk armastus on otsuse küsimus?

Kaire: Tugevad emotsioonid tulevad ja lähevad, keegi ei jaksa neid kogu aeg tunda. Kui kedagi armastatakse, tuntakse tema suunal ka kõige tugevamaid negatiivseid emotsioone. Kui keegi on väga oluline, mõjutab meid tugevalt iga tema tegu. Kui sisemine hülgamishirm käivitub, on tulemuseks viha ja isegi raev. Hea, kui saadakse aru, et need viha ja raev on inimese enda omad, kui neil lastakse olla ja otsitakse vastust nende tagant. Lähedane saab meis käivitada kõige peidetumaid neuroose. See on tõesti otsutamise küsimus, kas ma lähen edasi ja kogen neid, või põgenen ja püüan leida inimest, kes minus kunagi midagi ebameeldivat ei käivitaks.

            Usun, et see elu lõpuni koos elamise soov tuntakse enda sees ära. Aga elu muutub kogu aeg, ja kui see soov ühel päeval lõppema peaks, tuleb ka sellele tähelepanu pöörata. Igatmoodi võib elada. Üksi võib olla lihtsam, paarina huvitavam.

Kärgpereuudiseid Eesti Ekspressi veergudelt!

"MA KUULAN MIDA SA VAJAD" ja neurootikute teke maailmas

Augustis 1969 kirjutas gestaltteraapia looja Fritz Perls eessõna raamatule “Excitement and Growth in the Human Personality” mis on tänaseni rabavalt tabav, ajakohane ja mõtteid tekitav.

Perls räägib sellest, et asus looma teraapiasuunda kuid 20 aastaga sai sellest  pigem gestaltlik kontseptsioon isiksuse kasvamisest.

Ja ta arutleb nii:

“Ma näen asju nüüd selliselt, et neuroos ei ole haigus, vaid üks paljudest sümptomitest inimese psühholoogilise arengu seiskumise kohta.

Sellised sümptomid on veel näiteks:

• vajadus manipuleerida maailma ja kontrollida kontrollimatut
• püüd moonutada või muuta oma iseloomu, teeselda, et ollakse keegi teine
• oma potentsiaali tagasihoidmine või selle vähenemine
• võimetus reageerida oma tunnetest ja tegelikust olemusest lähtuvalt
• augud, mis tekivad isiksusse tulenevalt kõigest eelnevast

Isiksuse küpsemine, ehk täiskasvanuks saamine, on pidev protsess kus arendatakse välja sisemine enesetoetus ja vähendatakse sõltuvust keskkonnast.

Sündimata laps on igas mõttes emast sõltuv oma füüsilises arengus (hapnik, toit, soojus, keskkond). Kohe peale sündi peab ta hakkama oma vajadustega ise toime tulema, ise hingama, sööma (ja selle kaudu ennast energiaga varustama).

Mida aeg edasi, seda enam areneb välja enesetoetus. Laps õpib suhtlema, roomama ja kõndima, õpib hammustama ja närima, vastu võtma ja kõrvale lükkama. Arengu jätkudes avastab laps järjest oma potentsiaali.

Kahjuks kasutab käesoleval ajal keskmine inimene ainult umbes 10-15 % oma potentsiaalist, isikut kes kasutab 25% nimetatakse juba geeniuseks.

Et kasutada kogu oma potentsiaali ja kindlustada sellega endale küpsus, peab laps saama üle paljudest frustratsioonidest. Terve lapse puhul ärgitab frustratsioon ennast kokku võtma ja mobiliseerima jõudu, mis on loomupäraselt olemas ja kättesaadav.

Kui frustratsioon on lapsele toimetulekuks liiga suur või on laps ärahellitatud ning ilma jäetud võimalusest asju ise teha, arendab ta välja oma isiklikku laadi psühhopatoloogia. Ta hakkab keskkonnaga manipuleerima läbi teeskluse (rollimängud) või kontrolli, kindlustamaks seda, et selliseid väljakannatamatuid frustratsioone rohkem ei esineks.

Ta kujundab välja spetsiifilise iseloomu ja kirjutab endale elustsenaariumi mis tagab tema ellujäämise.

Kõige suurem frustratsioon lapse jaoks on olukord, kus keskkond esitab talle nõudmisi, mis ei ole talle eakohased. Näiteks räägib vanem lapsega kontseptsioonide või abstraktsioonide keeles vanuses, kus ta suudab mõelda ainult konkreetsetes mõistetes.

Sel ajal võib lapsel välja kujuneda äärmise rumaluse tunne ning tal areneb välja elustsenaarium, mis näeb ette kõiketeadmist ja ülekompenseerimist.

Põhiliselt tekivad häired sellest, et lapselt eeldatakse, et ta oleks keegi, kes ta ei ole. Nõutakse, et ta vastaks ideaalile, selle asemel, et olla tema ise. See viib lapse tasakaalust välja. Osa tema tegelikust võimekusest on siis võõrandunud või maha surutud, välja projitseeritud. Teisalt areneb välja võltskäitumine- ta teeb asju mis nõuavad temalt liigset pingutust ja millest ta kunagi rahuldust ei saa.

Selline sügav lõhe pärisolemuse ja ootuste vahel viib aina enamate sisekonfliktide ja aukudeni isiksuses.

Augud- puudused, on peamised puuduliku isiksuse omadused. Mõnel ei ole südant või intuitsiooni, mõnel pole jalgu millel seista, soolisi tunnuseid, enesekindlust, silmi või kõrvu.

Kui inimesel on tühjus seal, kus teisel on silmad, siis on tema silmad projitseeritud keskkonnale ja ta elab oma elu enese pärast muretsedes, olles jälitatud pidevalt ideest, et teda jälgitakse, antakse hinnanguid, imetletakse, süüdistatakse jne.

Kõige hullem tühik mida võib kujutleda, on inimene kellel pole kõrvu. 

Need on inimesed, kes räägivad ja räägivad ja eeldavad, et maailm kuulab. Nad kasutavad teiste inimeste lauseid peamiselt selleks, et hüpata oma teemadesse (kui nad üldse niipaljugi kuulavad). Nad ei kuula ümbritsevat, parimal juhul nad üldistavad kuuldu sisu ja jäävad oma arutlustes tühjale intellektuaalsele tasandile.

Meie maailmas valitseb iselaadne polaarsus. Kuulamine versus võitlemine. Inimesed, kes kuulavad, ei võitle ja inimesed kes võitlevad, ei kuula. 

Kui meie ühiskonnas sõdivad klikid- abielukaaslased, äripartnerid- avaksid oma kõrvad ja kuulaksid oma oponente, siis väheneks vaenlikkus märkimisväärselt.

“Ma ütlen sulle mida sa vajad” asemele tekiks “ma kuulan, mida sa vajad” ja lähtekoht mõistlikuks dialoogiks olekski avatud.

See mõte kehtib sama palju meie sisekonfliktide kui maailma olukorra kohta üldiselt. 

Kuidas avada kõrvad ja silmad maailmale?”

Perlsi hinnangul võiks gestaltteraapia dialoogilist ja kontaktile orienteeritud tööd pidada väikeseks panuseks selle probleemi lahendusse, milles võib sisalduda inimkonna ellujäämine :).