Lahutada või vireleda?

Ajakirja Eesti Naine eneseabi rubriigist Oktoober 2013

Armastus, abielu ja muutuv maailm

Tekst: Krista Link

Näib loomulik ja vältimatu, et kooselust kaob aastatega särts. Teadlased väidavad, et armumine vältabki tänu meie kehades möllavatele hormoonidele kõigest 18–30 kuud, misjärel keemiakokteil lahtub. Kas peaks üritama romantilisi tundeid ja tugevaid emotsioone partneriga iga hinna eest taaskogeda ka siis, kui argielu sisse murrab?

„Kõigepealt võiks igaüks enda sees vastata küsimusele, miks elavad inimesed paarikaupa koos?“ soovitab psühholoog ja psühhoterapeut Kaire Valgeväli. „Kas sellepärast, et nii on alati olnud? Et seadus näeb ette? Seksi osas on lihtsam? Või finantsilistel kaalutlustel? Miks ei elata siis juba kolmekesi või rohkemakesi kommuunis? Laste hoidmises ja rahaliselt oleks ju veelgi lihtsam... ja seksi mõttes ka. Kas armukadedus ja omanditunne ei lase? Ei halda nii palju suhteid ära?“

Milles seisneb tänapäevainimeste kooselu mõte?

Kaire: Mulle tulevad mõtteka argumendina meelde vaid eneseareng, koostöö või vastastikune ärgitamine edasi liikumiseks. Koostöö eelkõige – on toredam teha asju sünergias, kui üksinda. On hea, kui keegi toetab, kui on mõlemapoolne soov anda ja saada.

Miks elatakse pahatihti koos vaid vormiliselt, ühendavaks jõuks pangalaen, ühiselt soetatud kinnisvara ja lapsed?

Pigem vireletakse oma aja äraelanud kooselus sisemiste segaduste kui väliste kohustuste pärast. Sisemised hirmud ja takistused võivad olla näiteks:

-      kes mind üldse veel tahab, kui ma temast lahku lähen?

-      Mida ema, vanaema ja ühiskond ütlevad, kui ma oma kaasa ja/või lapsed maha jätan?

-      Olen ma ebaõnnestuja, kui ei saa suhet toimima?

-      Kui see inimene, kellega ma elan, on vale, saan ma siis kindel olla, et järgmine on õige?

-      Kas mu kooselu ongi üldse halb või kujutan ma seda lihtsalt ette?

-      Äkki ma olen ebastabiilne inimene?

-      Vahest ma ei olegi kooseluks loodud? Aga ehk aitab see kooselu mul ennast õigeks treenida? Kasvatab minust inimese?

Kõik need salajased mõtted ringlevad meie sees ja reeglina neid partneriga ei jagata – hirmust, et kui too teada saaks, oleks kooselu kohe läbi.

Aga kui kooselu saabki läbi?

Suhe võib lihtsalt läbi saada, sest selle aeg sai läbi. Üks liikus kiiremini kui teine või teises suunas. On aeg edasi liikuda. Inimene vajab uut arengupartnerit. Kui enda sees ära otsustada, mida ma tahan teha, ei ole välised seigad enam takistuseks. Kui mõlemad saavad aru, et kooselu on läbi, leitakse praktilistele probleemidele varsti lahendused. Probleemiks kujuneb, kui abielust soovib loobuda üks osapool, kuid teine on täiesti vastu. Siis võib lahenduste leidmist hakata takistama teise poole nn kättemaks. On tuhandeid peenemaid ja brutaalsemaid viise, kuidas olukorda teise jaoks raskemaks teha. Inimene otsib põhjuseid oma kaotusele ja valule ning kui on, keda süüdistada, tundub sisemuses kergem endaga harmooniat leida.

Mahajäetutel on alati raskem...

Psühholoogias räägitakse kognitiivse dissonantsi mõistest – inimesel on vajadus, et tema mõtted ja teod oleks harmoonias. Ma pean olema tore inimene, aga kui keegi mu maha jätab, järelikult ei ole. Kui see keegi oleks halb, oleks tema hinnang vale ja siis ma saaksin edasi tore olla.

            Aga vahest ma ei olegi tore? Äkki see, et minuga ei taheta olla, viitab mingile mu arengukohale, millega tegelema peaks? Nüüd järgnevad valikud, kas pigistada silmad kõvemini kinni või võtta arenemise raske töö ikkagi ette. Mis siis, kui lahkumine oli mu parnteri viimane võimalus anda mulle teada millesti väga olulisest, millest ma siiani mööda suutsin vaadata?

Kas laste pärast on vale mittetoimivas abielus edasi punnida?

Lapsed ei ole kooselu vägisi jätkamiseks mingi argument. Kui nad näevad, et täiskasvanud on uue kujunenud olukorra üle õnnelikud, on nemadki rahul. On isegi boonuseid: rohkem tähendusrikkaid suhteid, laiem maailmavaade, suurenenud paindlikkus.

Kas armumise järel saabuv hall argipäev on paratamatu?

Armumine on väga tore looduse vingerpuss, mis paneb meid ummisjalu jooksma olukordadesse, kuhu me muidu ealeski oma nina ei topiks. Seepärast jäävad väga kaine mõistusega mehed enamasti vanapoisteks ja üliettevaatlikud naised vanapiigadeks. Armumine läheb muidugi üle, sest see on organismile väga väsitav, nagu ka joove või maratonijooks. Armumise sõltlastel – nagu üldse sõltlastel – on igapäeva harilikus planeedielus loomulikult keeruline toime tulla. Sõltuvusi tuleks igal juhul ravida, sest need teevad elu mõttetult tüsilikuks. Kui inimesed lubavad endal armastades elada, kohtavad nad küllap endiselt hetki, kus armumise võimalus kerkib – maailm on ju huvitavaid mehi ja naisi täis. Otsustamise koht on see, kas iga uue tuule tulekuga uuesti purjed masti tõmmata või vaadelda seda pigem kui kena loodusnähtust. Kui on soov olemasolevast suhtest ära purjetada, tuleks armumist kindlasti kandva jõuna ära kasutada. Kui aga mitte, võib lihtsalt nautida ja vaadelda looduse ilu...

Kas armumisperioodist tuleb välja kasvatada armastus, mis filtrina määrab, kas partnerite vahel on sügavam sobivus või pelgalt tõmme?

Igast armumisest ei kujune paarisuhet. Armastust ei saa tekitada ega sundida. See kas on või ei ole. Kui armastus on, siis ta elab ja aitab partneritel raskustest üle saada. Aga elavad inimesed koos ju ka teistel kaalutlustel peale armastuse ja siin ei oleks viisakas hinnanguid anda ega kedagi hukka mõista.

Naistele on abielludes sageli peamine, et oleks mees majas, pikapeale saab ent partnerist vigisev näss, kel ei ole tuju kuhugi minna või midagi uut ette võtta...

Kui ainuke motiiv on see, et oleks mees majas, siis selle ma ju saingi. Mees on majas paigal ja igal pool mujal võin käia üksi ja/või sõbrannadega. Kindlasti on turul hulgaliselt selliseid mehi, kes rahulikult majades tahavad püsida ja on õnnelikud, kui neid millegi enamaga ei tüüdata.

Miks juhtub, et aastatega partneri töö ja hobidega seotu enam ei huvita, või veelgi hullem, hakkab elukaaslane teise potentsiaale kinni keerama?

Võib-olla inimesed kasvavad lahku või arenevad eri kiirustel... Vahest nad on kaotanud läheduse ega oska seda uuesti leida? Siis haaratakse kontrolli järele ja püütakse teist sundida endaga olema. Võib-olla ka edastatakse mingit oma sõnumit, mida ei osata paremini sõnastada, näiteks: pööra mulle rohkem tähelepanu! Eestlasi on õpetatud, et midagi ei tohi endale küsida ja nõudlik ei või olla. Aga nõudlikud naised saavad endale alati maailma parimad ja hoolitsevamad mehed –  kui nad oskavad õigesti küsida, mida nad päriselt vajavad.

Mis on kriteerium, kustmaalt kooselu enam turgutada ei anna ja tuleks lahku minna?

Paariteraapias öeldakse, et kui naine veel tahab, annab suhet päästa, aga kui naine on loobunud, siis enam mitte. Tegelikult kehtib see küllap mõlema poole kohta. Kui inimene tõesti enam ei taha, pole vaja sundida. Muidugi tulevad mängu eelpool mainitud hirmud, mis tahtmisest arusaamist hägustavad. Tuleks aru saada, et kooselu saab läbi tükk aega enne, kui toimub praktiline lahkuminek. Sellele viitavad väikesed märgid läheduse puudumisest või kadumisest. Kooselu võib olla läbi saanud juba selle algamise hetkel, kui inimesed ei suuda lähenduse arenguks vajalikke samme teha. Kui hakatakse kohe tegelema teineteisest eemaldumisega, lepitakse võimuvõitlusega ja kohanetakse sellega omadel strateegiatel, kui alustatakse sissisõda või suletakse silmad ohumärkide ja sobimatute käitumiste (alkoholism, vägivald, petmine) ees.

Miks kiputakse teises (ja kolmandas abielus) olijaid kuidagi kergemeelseteks pidama, justkui oleks lahutamine häbiasi?

Häbistamine on kahtlane tegevus ja lõhnab selle järgi nagu tahaks kontrollida ümbritsevaid inimesi, et nad ei teeks midagi meile ebameeldivat ja meie elu sellega ebamugavaks ei muudaks. Ebamugavused on elu osa ja sunnivad inimesi arenema. Viimane ei ole halb, isegi kui see käib läbi valu. Inimesed ei tule oma valikutega sageli toime ega suuda nende tagajärgi ära hallata. Selle taga on võimetus teadvustada oma valikute põhjuseid ja tagamaid, või üldse teadvustada oma tegutsemise motiive ja vajadusi.

            Lihtsamaks ei tee mitmendale ringile asumist ka see, et lähedased üldiselt ei toeta selliste valikute tegemist, mis kellegi väljakujuneneud turvarutiini ohtu seaks. See seab “lahutajad” kõrgenenud õnnestumise kriteeriumi ette – kõik ümbritsevad jäävad nüüd ootele: tõesta, et sa tegid õigesti! Tõesta, et nüüd ei ole su elus enam ühtegi probleemi ja kõik saavad õnnelikumaks kui enne! Aga elus jäävad alati probleemid olema. Me lihtsalt teeme psühholooglise atributsiooni vea ja seome kõikide nende probleemide põhjused selle ühe “vale” valikuga. „Lahutaja” ise peksab end sisemas veel kõige rohkem ega saa oma ebakindlust välja näidata kartuses, et siis kõlab: „Ma ju ütlesin sulle!” Lahutaja peab lõpuni jääma näo juurde „ma tegin õigesti,” isegi hetkedel, kui ta  seesmiselt maailma kõige suuremates kahtlustes ja hädas on.

            Sellist vastasseisu maailmaga ei tekiks, kui me usuks, et inimesed on vabad tegema oma valikuid, kui keegi ei pea kedagi teist kontrollima, kui inimesed saaks omavahel rääkida, ning kui erinevad lähtekohad ja arusaamised oleks aktsepteeritud.

Mida teha kooseluga, kus enam ei seksita? Sünnivad lapsed, paarisuhe hääbub ning asendub vanemlusega...

Vanemlus võib olla viis vältida lähendust oma kaaslasega. Lastega on lihtsam kontakti saada kui täiskasvanuga. Lapsi saab palju paremini kontrollida ja oma soovide järgi suunata. Lapsed on ka alati valmis täiskasvanute vajadustele vastama ja neile niipalju lähedust pakkuma kui on soovi: süles istuma, kallistama, ja ka magama minema kui suurem rahu tahab. Konfliktid lastega lahenevad alati täiskavanu reeglitel. Kui oma kaaslasega sellisel viisil lähedust vältida, et lapsed sinna vahel asetada, kaobki seks.

            Teine probleem on see, et lastega seotu võtab väga palju resurssi ja omavahelisteks teemadeks jääb vähe aega ja energiat. Seda tuleb tunnistada ja abi paluda – keegi võib aeg- ajalt lapsi hoida, et paar oma aega saaks võtta.

Kas enesearenguraamatutes ja -ringkondades viimasel ajal palju rõhutatud väärtused nagu partneri isetu teenimine, oma ego maha surumine ja tingimusteta armastus on meie ajal ja kooseludes võimalik?

Tingimusteta armastust ei saa sundida ja ego ei ole mõtet maha suruda, sest ego on psühholoogiliselt meie isikliku heaolu eest vastutav mehhanism. Kui inimene tunneb end hästi, siis ta ongi armastav. Kui tal on midagi puudu või ta on kurnatud, ei suuda ta kedagi ega midagi tingimusteta armastada. Seega tuleb hoolitseda enda vajaduste eest ja väljendada soove, otsida oma muredele lahendusi ja toetust. Mitte keegi ei pea teenima kedagi teist ja see ei saa olla armastuse eeldus. Inimesel peab olema armastav ja aktsepteeriv suhe iseeendaga, siis on ka teistel temaga tore koos olla, nad hoiavad tema lähedusse ja tekivadki pikaajalised kooselud.

Kuidas „õnnelike paaride“ suhtemüüdid nagu „Õnnelike paaride elus on alati palju romantikat“ või „Õnnelikud paarid ei tülitse“ meid oma kooseludes ummikusse ajavad?

Keegi ei ole kogu aeg õnnelik, nii nagu keegi ei ole ka kogu aeg armunud – me sureks kurnatusest ära! On fantaasiakujutelm, et on võimalik saavutada mingi lõppematu õnnelikkus, mis enam kunagi ei muutu. Selline unelm võib kihutada taga ajama sinilindu, mida kunagi kätte ei saa. Õnnelikuks saavad inimesed siis, kui nad õpivad oma probleeme lahendama, kui nad oskavad raskest kohast edasi minna ja tunnistavad oma osa probleemide tekkimises. Kui nad oma neurootilised mustrid läbi hammustavad, järgnevad rahulolu, õnnetunne ja romantika iseenesest. Kui me püüame paarisuhtes ainult kenad inimesed olla, lahke häälega rääkida ja vaid õnnelikkust püüelda, ajame suhte tasakaalust välja. Tavaliselt on naine see, kes otsustab valida eelkõige harmoonilise ja lahenduskeskse olemise ning siis peab mees võtma vastandrolli: olema tige ja ebapraktiline. Kõik tunded peaks suhtes lubatud olema. Kui mõnd negatiivset emotsiooni alla surutakse, tapetakse lõpuks ka positiivsed. Kui jäädakse positiivse tunde külge klammerduma, ei toimu enam edasiminekut. Suhe on nagu haikala – ta kas liigub, elab ja areneb või sureb.

Kuidas mitte oma pingeid ja pettumusi elukaaslase peal välja elada?

Isegi kui kaks inimest saavad oma paarsiuhte toimima, võib kõik muutuda kui lisandub laps (või kui laps kasvab suureks ja läheb kodunt ära). Elu on täis pidevaid muutusi ja edukad on need paarid, kes muutustega toime oskavad tulla. Kes hammustvad läbi, mis toimub ja mida on vaja teha, et asi kontrolli alla saada. Selline vanaaegne mudel, kus naine kõik ära kannatas ja udupeast mehe selja taga asjad ära korraldas, tänapäevases maailmas enam vastu ei pea.

            Meeles tuleks pidada ka seda, et elu on üldse pingeid tekitav kogemus ja väga tõenäoline, et need pinged leiavad lahenduse kodus – elatakse välja oma partneri peal. Kuskil peab seda ju tegema! Lahenduseks oleks oma pingete tekkimise mehhanismi teadvustamine ja jälgimine. Ehk on nii võimalik rohkem rääkida ja tuge paluda ning vähem kangutada ja kakelda?

Kas kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu aga isemoodi õnnetu nagu ütles Lev Tolstoi?

Kaire: Võib-olla ei saagi kooselusid õnnelikeks ja õnnetuteks jagada. Mõne jaoks võib õnnetu elu olla tuttav ja turvaline ning õnnelikuks saamine väga ohtlik võimalus. Kuidas muidu seletada pikaajalisi kooselusid, kus keegi end hästi ei tunne? Igaüks püüab elus teha esmalt kõik, et jätkuks rutiin, millega tema on harjunud. Kui lapsepõlvekodu õhkkond oli närviline ja pingeid täis ning ta seal ära kohanes,  loob ta seda kõike ka oma uues elus, sest see on tuttav ja turvaline, ta teab oma kohta. Võimalikud rollid, mida võtta, on näiteks „abistaja” (Medõde, Psühholoog), „vältija” (Joodik, Nipernaadi, Elumees), „hullumeelne” (Depressioonis, Bipolaarne), „tegelen peamiselt lastega”(Big Mama, Ohverdaja) või „olen põhiliselt tööl” (Pere Toitja).

Kas õnn ehk armastus on otsuse küsimus?

Kaire: Tugevad emotsioonid tulevad ja lähevad, keegi ei jaksa neid kogu aeg tunda. Kui kedagi armastatakse, tuntakse tema suunal ka kõige tugevamaid negatiivseid emotsioone. Kui keegi on väga oluline, mõjutab meid tugevalt iga tema tegu. Kui sisemine hülgamishirm käivitub, on tulemuseks viha ja isegi raev. Hea, kui saadakse aru, et need viha ja raev on inimese enda omad, kui neil lastakse olla ja otsitakse vastust nende tagant. Lähedane saab meis käivitada kõige peidetumaid neuroose. See on tõesti otsutamise küsimus, kas ma lähen edasi ja kogen neid, või põgenen ja püüan leida inimest, kes minus kunagi midagi ebameeldivat ei käivitaks.

            Usun, et see elu lõpuni koos elamise soov tuntakse enda sees ära. Aga elu muutub kogu aeg, ja kui see soov ühel päeval lõppema peaks, tuleb ka sellele tähelepanu pöörata. Igatmoodi võib elada. Üksi võib olla lihtsam, paarina huvitavam.