ELU KÄRGPERES e SELTSIS SEGASEM

Ella: mis sa arvad, kas on nii, et vanemate lahutus = nutvad, karjuvad, nälgivad, õnnetud lapsed, kelle elu on jäädavalt rikutud? Minu üks sõber avastas oma elust, et tema oli erinevalt oma vanemast õest-vennast see nö “lahutuseaegne” laps, aga on just olnud see, kes saab hästi hakkama ja on oma eluga rahul- võrreldes oma poolõdede/vendadega. Teised lapsed olid jõudnud enne vanemate lahutust juba täiskasvanuks saada või sündida järgmisse uude kooselavasse paarisuhtesse.

Kas ta on lihtsalt erand, mis kinnitab vältimatut reeglipära?

Leedi: Hmm..Lugesin kuskilt, et Ameerikas pidi olema juba ca 75% neid nö ebatraditsioonilisi peresid (minu, sinu ja meie lapsed jne), mis tähendab, et nad on ju muutunud pigem traditsioonilisteks. Austrias pidi olema nii, et mida enam liigud jõukama keskklassi poole, seda enam kärgperesid – huvitav, millest selline dünaamika?

Nad on ehk vähem majanduslike sundvalikutega käsist-jalust seotud?

Noor või vana, kukk või kana?

Kuigi kärgpere tundub olevat mingi uue aja teema – Eesti keeles lausa uus sõna ju, siis vanasti (nt enne antibiootikumide leiutamist) oli üpris tavaline, et inimesed surid nooremana (naised sünnitusel) või polnud majanduslikel põhjustel võimalik laste eest hoolitseda. Samuti võis olla tegemist vallaslapse või erinevast ühiskonnankihist (mõisnik/talutüdruk) pärit bioloogiliste vanematega ja lapsed elasid sellisel juhul kas ühe või mõlema kasuvanemaga. Intrigeerivaid kärgpere lugusid võib leida kuningakodade kroonikatest. Kuulsamaid neist on Tudorid vanal heal Inglismaal või kes iganes – valikut on!

Tänapäeva kärgpere erinevus tollest ajast on see, et bioloogiline vanem pole surnud, endise elukaaslase poolt mõrvatud ega pagendatud, vaid on kuskil (vahest isegi kõrvaltänavas) elus, rohkem või vähem toimekas ning tal on seaduslik õigus ja kohutsus oma lapse kasvatamises osaleda - tema eest vastutada. Üldiselt on nii, et kui inimene armub kellesegi, siis tavaliselt ei tee ta seda plaaniga kärgperet luua J. Vahel siiski üritatakse vaatamata kõigile kogetud kooseluraskustele ja varasematele kaotuskogemustele uuesti õnne luua ja leida.

Kärgpere tegelikult ei erine tavaperest selles mõttes, et iga pere süda on paarisuhe ja kriitilise tähtsusega selle toimivus. Laste õlule ei tasu panna koormat, et olime koos ainult teie pärast - selle eest ei täna pärast ükski laps. Lapsed tahaks ennekõike enda ümber näha õnnelikke inimesi, mitte kehvas suhtes kannatavaid depressiivseid eneseohverdajaid, kes pärast eeldavad teistelt (k.a. oma lastelt) sedasama.

Seega  - kärgpere või mitte – kui on soov midagi tõeliselt oma laste heaks ära teha, tasuks tegeleda hea suhte hoidmise ja loomisega paarisuhtes. Kui oled piisavalt varakult arenguga algust teinud, saad seda teha oma laste bioloogilise vanemaga abielus olles.

Kui mitte, tasub seda alustada laste kasuvanema ehk uue elukaaslasega koos.

Kärgperes saavad suhtele lisasurveks mitmed asjad - alustades kasvõi muinasjuttude jõulistest kujunditest, kus kasuemad reeglina tahavad kõik oma kasulapsed ära tappa. See jääb küll selgusetuks, miks need isad alati sellistesse hirmsatesse naistesse ära armuvad. Nende juttude juured ulatuvad muidugi paarisaja aasta taha - aega, kus kõigile võib-olla tõesti ei jagunud süüa ja peavarju ning olelusvõitlus ellujäämise nimel oli karmim.

Tegelikkuses räägivad need jutud ennekõike tunnetest, millega tuleb toime tulla. Kõneall on toimetulek olukorras, kus kohtud iga päev oma armastatud mehe või naise minevikus tehtud valikute tagajärgedega, mis võivad olla tänaseks päevaks loonud väga erisuguseid tulemusi.

Müüdid kärgperest räägivad sageli midagi taolist:

• vaeseke, kasvas kasuema (kasuisaga). Kindlasti oli tal väga halb elu, teda koheldi julmalt ja kasutati ära
• kärgpere lapsed ei tule elus toime, sest nad on pärit lõhkisest kodust
• need inimesed (täiskasvanud) ei tule kindlasti millegiga edukalt toime, sest nad ei osanud isegi oma perega toime tulla

jne jne - samasse väravasse

Uuringud ei näita loomulikult mingit vahet

Nii nagu on olemas toimetulevaid ja täiesti toimetulematuid tavaperesid, nii on ka kärgperedega.

Pigem mängivad siin rolli muud olulised näitajad:

• toimetulekuoskused
• omavaheliste suhete laad
• majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid

jne.

Ei ole olemas ühte tüüpilist kärgperet vaid terve skaala - alustades kehvdest ja lõpetades väga hästi toimetulevate peredega. Tavaperes võib olla vägivaldne isa, samuti kärgperes. Tavaperes võib olla alkohoolikust ema, samuti kärgperes jne jne. Lastega on sama lugu.

Õnnelikuks saamine uues paarisuhtes ja uues peres sõltub hoopis sellest, kas/kuidas oma eelmiste suhete toimimatuse kurvad lõpud läbi töötatakse. Kõige tähtsam on teadvustada enda rolli nende lõppemistes. Jaa, isegi siis kui partner oli see, kes lahkus.

On kindlasti inimesi, kelle kõik järjestikused suhted on ühtviisi keerulised või kurvad. Ja on neid, kes õpivad muutuvad ja arenevad ning võtavad vastutuse oma elu ja õnne loomise eest.

Praktilised tähelepanekud

Kui sul on pere ja sul on palju kohustusi, siis kärgperes korruta see liikmete arvuga, kelle kõigi vajadustega tuleb arvestada.

Iga pere on nii õnnelik, kui õnnelik on tema kõige õnnetum liige :)

Kärgperedes on reeglina rohkem lapsi - nelja ja enamalapselised pered pole kärgperede seas mingi haruldus, tavaperede hulgas aga küll.

Kui sa tavaperes otsid oma kingi nelja inimese kingade seast, siis kärgperes kümne inimese omade seast. Pesuhulk või igapäevane olmesegadus, mis koguneb kümne inimese korral on oluliselt suurem, kui kolme-neljaliikmelises peres. Ka ei pruugi olla võimalik pakkuda igaühele omaette olemise ruumi või eraldi tuba.

Emade põhiliseks teemaks saab see, kuidas majapidamine ära korralda: kui suure kotiga süüa tuua ja kui pikk peab olema pesunöör (ja lisaks tuleb ka tööl käia!!!).

Isade põhiliseks mureks saab, kust kogu see raha teenida, et endise ja praeguse pere laste vajadused saaks kaetud. Lisaks pole laste arv õhtust-õhtusse kindel - vahel on nad teise vanema juures, lisanduvad sugulased jne.

Elu hakkab olema väga dünaamiline ja lihtsaimategi kõiki osalisi puudutavate otsuste vastu võtmiseks tuleb läbi rääkida paljude inimestega (k.a eksabikaasad ja sealt edasi juba nende uued elukaaslased jne jne)

Ella: Mhmh – minu sõbra kõige väiksemal lapsel näiteks on üks bioloogiline vend, kaks poolõde, üks poolvend ja kolm kasuvenda ja üks kasuõde  - kas pole mitte lihtne arvet pidada. Õnneks on kogu selle kamba peale täiskasvanuid (lapsevanemaid) ka rohkem. Peaks olema lausa kaheksa või üheksa, aga kuna üks on surnud ja üks suhteliselt kadunud, siis peavad nad nii kuue-seitsmega hakkama saama. Nagu mingi väike asutus juba J

Lastel on kasud sees

Elu on näidanud, et vanemad lapsed õpivad sellistes peredes varakult vastutama ja hoolitsema nii enda, kui nooremate kaaslaste eest. Neil ei ole niipalju eraldi ainult nendele kuuluvat teenidust ja see muudab nad iseseisvamaks ja oskuslikumaks.

Probleemide lahendamine, mis tavaperes on emotsioonidest üleküllastunud, või kärgperes hoopis lihtsam olla kuna üks vanematest pole emotsionaalselt lapsega nii seotud ja suudab asju rahulikumalt võtta. Allikad toovad välja, et kärgperede lapsed oskavad paremini konflikte lahendada ja on vähem sõltuvad. Lisaks on kärgperede lapsed harvemini üksi - peredes toimub palju sündmusi ja seal on põnev.

Kärgperede lapsi küsitledes tõid kolm poissi välja, et neile meeldib kärgpere juures see, et nad said endale juurde rohkem on nö oma inimesi ehk neid pereliikmeid, keda võid enda omadeks pidada. Üks tüdruk nimetas kõige ägedama asjana, et kui küsitakse, palju lapsi teie peres on, ei oska täpselt vastata ja saab pikalt oma elust rääkida ;)

Keerulise asjana toodi välja, et vahel ei jõua ühistele üritusele, sest nii paljude inimeste puhul jooksevad graafikud tahes tahtmata pidevalt kokku. Jõulude ajal tuleb kümnel perelõunal käia ja see teeb elu logistiliselt väga stressirohkeks.

Üks Viini arst võrdles 300 haiglas olevat patsienti märkas, et füüsiliste vaevuste osas (nt angiin, pimesoolepõletik jmt) on patsientide seas tavaperede ja kärgperede patsiente võrdselt, samas söömishäirete osas on kärgperedest pärit patsiente vähem.

Ta pakkus seletuseks, et rangus ja jäikus ning suletus muu maailma eest on nn "psühhosomaatilistes" tavaperedes rohkem esindatud kui kärgperes.

Kärgpered on avatumad süsteemid, seal ei kasutata niipalju tavaperele tavalisi kaitseid "meie peres on kõik väga hästi, meil pole probleeme" ning piiride seadmist ümbritseva maailma vastu. Kärgperest pärit patsientidel on viimase kahe aasta andmete alusel vähem suitsiidikatseid ja depressiooni, samas ärevus- ja tähelepanuhäired olid samal tasemel tavaperedest pärit patsientidega.

Valu, piinlikkus ja tabu

Kui mõelda, miks selline mõiste nagu kärgpere on uus, kuigi nähtus ise nii ammune, siis ainukeseks seletuseks on see, et teema on olnud liiga valus või seotud liiga paljude keerukustega, et seda üldse kuidagi käsitleda.

Kõige lihtsam on olnud seda mitte üldse nimetada. Ühesõnaga – tabu!

Õige elu reeglid seadistavad ära, et “meie suguvõsas selliseid asju nagu lahutus ei juhtu”. Lahkuminekud on ju suure moraalituse, mõtlematuse ja korra puudumise tulemus.

Selises olukorras peavad eellmise pere lagunemise järel uue pere loonud inimesed meie rahustuseks elama süütundes ja vaikses tagasihoidlikkuses, et keegi ei näeks seda jubedust, mis on juhtunud. Nii suure negatiivse suhtumise hulga juures on raske uut elu normaalselt või isegi vanast paremini üles ehitada. Lähedaste toetus võib olla puudu, mõned sõbrad võivad teatada, et nad sellest olukorrast “üle saada” ei suuda ega kavatse.

Üks lahkuminek sõpruskonnas paneb kõik sõbrad mõtlema oma suhte tugevuse üle ja kui puudub teadlikkus suhte hoidmise põhimõtete kohta, siis selliseid ohte nagu reaalne lahkuminek tegelikult eriti lähedalt näha ei tahaks.

Leedi: Ma arvan, et piisavalt hea kärgperekond kujuneb tänu tavaliste pereteraapia tarkuste rakendamisele:

1. Defineeri paarisuhe, pere ja kodu - ja see, kes on vanemad ja kes lapsed, määra arusaadavad piirid, arutlege need omavahel selgeks. See on muidugi lõppematu töö, nagu koristamine vmt ja ei tasu sugugi oodata, et kõik su otsused lahke laulu saatel ja vähese selgitamise järgi kohe omaks võetakse.
2. Lisaks tee perega ägedaid asju, mis kõigile meeldivad - ehk loo peretraditsioonid.
3. Püüa selle poole, et teed laste vahel vahet sündmuste, mitte selle järgi, kes sinu oma, kes teise oma. Kui jama korraldavad, siis saavad ühtviisi tagajärgi maitsta, kiita ja tähelepanu saavad ka vastavalt oma tegevusele mitte sünnipäritolule :)
4. Loomulikult – mingil juhul ära unusta otsida, leida ja nautida kvaliteetaega oma armastatuga!!!

Ella: See on selge, et iga tervemõistuslik inimene hoiab ennast kärgpere tekkimise võimalusest eemale nagu katkust. Paraku ei käi elu alati terve mõistuse kaudu. Eriti armastusega on sellised lood, et ta tuleb sulle peale nagu hullus ja võib minna aasta, enne kui avastad, et sul on korraga sündinud kolm erivanuses esiklast. Kui keegi distantsilt pead haarab ja küsib, et kuidas sa sellise valiku julgesid teha, siis ei oska peale nõutu kuklakratsimise midagi lisada..

Ei mäleta seda kohtagi, et oleks midagi sellist valinud.

Leedi: Muidugi – kui sa juhtumisi hindad ennast vähevõimekaks, siis katsu luua paarisuhe võimalikult väheste inimestega ja kui see ei õnnestu, siis ürita vähemalt laste number hoida võimalikult minimaalne. Isegi üks võib olla juba kaugelt ülearu. Tundub, et kärgpere – see on ennekõike ikkagi tugevatele J

Ella: Selles mõttes on kärgpere tõesti ennekõike tugevatele ja ambitsioonikatele. Materjali, mida läbi töötada jätkub ja selleks peab päriselt tahet olema. Ja oskusi. Lisa sinna juurde karmid jälgivad pilgud suguvõsas, lasteaias, koolis… arvesta iga lekkiva infokilluga piiramatu perekonnaraamistiku rüpes ja saadki paraja olümpia J