algus Krista Lingi artiklis Väikesed Lolitad veebruarikuu Eesti Naises
Mõnu ja Ilu ?!?
Muretseva lapsevanema küsimused on
igati mõistetavad ja hoolivad ning loomulikult tahame kõik kaitsta
oma lapsi kogu maailma halva eest. Või selle eest, mis on meie arust
halb. Või lihtsalt võõras ja segadusttekitav. Küps
lapsevanem on küll enamikel päevadel nii enda isiksuse, keha kui ka
oma kultuuriga üsna sõbralikus läbisaamises – sõpru me austame,
armastame ja hindame, kuid ei tasu unustada, et samas tunneme hästi
ka nende nõrku kohti.
Nõukogude ajal kasvanud emmede jaoks
on tänases seksuaalse sisuga stiimulitest üleküllastunud avalikus
ruumis kindlasti palju sellist, mis olemuselt võõristav, harjumatu
ja segadust tekitav. Sel ajal ju seksuaalsusest ei räägitud –
oluline oli töökus ja enese ohverdamine riigi ja pere heaks.
Ajalehtede esikaanel ja televiisoris näidati eeskujudena hallides
kitlites tööpahklike kätega kolhoositare, mitte noorukesi
poolpaljaid ilmatüdrukuid. Siis ei kõlvanud ilu veel (vähemalt
mitte avalikult) patta panna :). Välimusega polnud ka just paljut
ette võtta, sest poes niikuinii riideid ja iluvahendeid müügil ei
olnud. Ning mõelge ise, kui kasulik on patriarhaal-totalitaarse
kultuuri jaoks naiste ohjeldamine ja sobivasse maksimaalselt
tootlikku rolli aheldamine. Mõnu ja Ilu kui väärtused olid toona
pigem heidiku staatuses.
Milline on aga maailm täna? Mis osas
on see teistsugune ja mis osas samasugune kui varem? Mis osas on
teistsugused lapsed ja mis osas nende vanemad. Mida peaks tegema
väikeste tüdrukutega ja nende ilu- ning mõnujanuga? Lubada? Või
keelata? Või lihtsalt ignoreerida?
On see ohustav? Või jõustav? Ja
kuidas vanemana seda kõike, mis enda lapsepõlves veel avalik teema
polnud, osata täna mõistlikes piirides juhtida?
Väikesed teadlased ja ürgsed jõud
Lapsed on neid ümbritseva suhtes alati
uudishimulikud ja nende seksuaalne areng toimub pidevalt läbi kogu
lapsepõlve. See algab juba ema kõhus esimeste puudutuste tajumisest
ja nendes mõnulemisest. Lapsed on tõelised väikesed teadlased, kes
uurivad tabudeta kõike huvipakkuvat ning ka seksuaalsusesse puutuv
pole mingi erand. Nad uurivad, katsetavad ja mängivad – neid
huvitavad enda kehad, teiste kehad, soorollid ja kõik mis tundub
kuidagi põnevam ja erilisem kui tavaline. (See on vb ka
vastuseks, et miks valitakse uuringus bikiinides nukk (Eesti Naine 2,
2014). Igapäevaselt oleme ju tavaliselt riides ja see ei tundu nii
intrigeeriv – selline tüdruk-nukk tundub väikesele tüdrukule
ilmselt ka väga julgena ning see on omadus, mida endalegi läbi
samastumise soovitakse - Naine, kes teeb mida tahab ja kes enda keha
varjama ega häbenema ei hakka.)
No ja me kõik (ka
nõukogudeaegsed lapsed:) oleme lasteaiaealisena mänginud arstimänge
või harjutanud suvelaagris suudlemist, vaatamata sellele, kui
teadjad olid meie vanemad või pedagoogid. Saime sellega lihtsalt oma
instinktide toel hakkama ja nautisime poiste ja tüdrukute erinevust
ja uutest kogemustest sündivat elevust. Õnneks on siinkohal
tegemist „vana hea ürgse looduse kutsega“, mida erinevused
kasvatuses, riigikorras või kultuurilistes hoiakutes ei suuda õnneks
üleliia palju juhtida ja kontrollida.
Mida aga peab
tegema segaduses lapsevanem, kes sattub kimbatusse, kui tema süütu
haldjakene matkib seksikaid liigutusi mõne superstaari
muusikavideost või valib poes välja ema arust sobimatult
paljastavaid riideid, sest: „kõikidel tema rühmakaaslastel on
just sellised“. Kas osta või riskida olla ebapopulaarne? Kas
lubada lapsele eneseväljendust või õiendada, et mida sa seal
hõõrutad nagu mingi ... Või lihtsalt kohmata midagi mokaotsast a
la, et Mis sa teed nüüd. Või, et: „sinu vanuses ei tohiks veel
puusadega niimoodi liigutada“. Äkki meenub aga just siis emale,
kuidas ta ise viieaastaselt üle kõige rõõmustas, kui sai ema
kleite ja kingi peegli ees selga passida, huulepulgaga pool nägu
punaseks teha ja proovida naeratada nagu Mileedi Kolme Musketäri
filmist või nagu ema isale siis kui neil mõlemal kahtlaselt hea
tuju on.
Sündsuse piirid
ja erootiline kapital
Nii need väikesed
naised kasvavad... ja arenevad ja koguvad. Koguvad näiteks midagi
sellist, mida briti sotsioloog Catherine Hakim võttis 2010 a ilmunud teadusartiklis kokku mõiste „erootiline kapital“ alla. Tema
sõnul on see üks neljast olulisest inimese ressursist lisaks
kultuurilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele kapitalile ning selles
ei sisalda tema määratluses mitte ainult puhas ilu ja seksikus vaid
ka see, kui hea on sinuga koos aega veeta, kui elavat energiataset
oskad sa hoida seltskonnas ning milline on sinu stiilitaju ja enda
esitlemise oskus ning ka reaalsete seksuaalsete oskuste tasemest
tulenev enesekindlus ja rahulolu. Tema sõnul polnudki varem välimus
ühiskonnas nii oluline, sest esiteks olid ühiskonnad lihtsalt
vaesemad ja ilule ning atraktiivsusele panustamiseks polnud
toimetuleku nimel rabeledes võimalik ressursse leida. Teiseks on
tööturg täna teistsugune – vähesed meist töötavad põllul või
kaevanduses ning ka tehased, laudad ning tööliste riided on
tänapäeval kõike muud kui odavad, koledad ja räpased. Kolmandaks
välimuse väärtustamise põhjuseks on fotograafia massiline levik
ja lihtne ligipääs inimeste fotodele internetis. See õpetus
lastele kehtib ikka, et oluline on olla hea ja tark inimene, aga see
ei välista enam õnneks head väljanägemist, atraktiivsust ja
naudinguid.
Mis on aga tänaste
väikeste tüdrukute naiseks kasvamise teel mingis vanuses „sünnis“
ja mis mitte ning kes seda määrab? Kas minu hoiakud väikese naise
kasvamise suunamisel sobivad tänasesse päeva või on need pigem
19.sajandist pärit, mil riivatult mõjus juba see, kui söögilauas
kanarinda paluda (viisakas oli öelda „kana kaela alumine osa“)?
Kas välimusse ja seksuaalsusesse puutuvad jututeemad on minu jaoks
tabu? Või on minu keelav reaktsioon seotud kerge kadedusetorkega,
kui näen et minu teismeline tütar kogub väljas käies enam meeste
imetlevaid pilke ning oskab ja viitsib ennast paremini riietada ja
põnevamalt meikida, kui mina? Võibolla avastan ehmatusega, et mul
polegi olnud kunagi mahti end ehtida ja nautida niipalju kui mu
naiselik hing seda ihaldaks või tänased täiskasvanuellu võetud
kohustused ja oskused seda võimaldaksid. Ma pole ehk kunagi tundnud
end koheldavat jumalanna või kuningannana, sest väikesest peast ei
hinnanud minus keegi väikest iluhimulist printsessi? Võibolla
märkas mu isa mind ainult tublide koolisaavutuste või kodus
koristamise puhul, kuid mu tärkav naiselikkus oli midagi, mis polnud
oluline või teenis sootuks hukkamõistu, kui midagi kerglast ja elus
ebavajalikku (loe: meestes nõrkust ja ebakindlust tekitavat)?
„Väga ilus!
Ega te niimoodi välja minna ei plaani???“
Psühhoanalüütilises
käsitluses peetakse noore naise kasvamisel oluliseks nö turvalist
kekutamise võimalust: st et väike tüdruk jäljendab ja katsetab
aegajalt oma sooidentiteeti kujundades juba üsna noorena naiselikku
flirtivat käitumist ning teda ümbritsevad mehed perekonnas suudavad
selle küpse ja kogenuna positiivselt „üle elada“, rahulikuks
jääda ja turvaliselt ära maandada – väikese tüdruku naiivsust
ebasobivalt ära kasutamata, sellest ise kohatusse elevusse sattumata
või tütart liigselt ründamata või häbistamata (a la Tujurikkuja
saatest tuttav Onu Heino). Mul tuleb meelde paarikümne aasta tagune
juhtum, kui end sõbrannaga esikupeegli ees mitme tunni jooksul ikka
juba Väga Ilusaks sättinud, meikinud ja tupeerinud olime ning siis
tema umbes 60-aastaselt isalt õhinal tagasisidet küsisime – No et
vaata, kas me pole mitte imelised!!! Isa tõstis pilgu üle ajalehe
ja ütles sooja häälega: „Jaa, väga ilusad olete.“ Ja peale
pisukest pausi veidi mureliku häälega: „Oot, ega te kuhugi välja
niimoodi minna ei plaani?“ andes meile toona oskuslikult nii
mehelikku tunnustust, kui ka infot ümbritsevate kultuurinormide
kohta. Naerda saime muidugi selle ütlemise peale palju ja ilmselt
veidi igaks juhuks puudrit ka maha pühkida, ise isale teatades, et
mida sina vana inimene ka tead – tänapäeval ongi just siuke
väljanägemine väga populaarne :)
Tais
elav filosoofiadoktor ja kirjanik Mai Loog kommenteerib naiselike võlude objektistamist Delfis
(8.03.2010) järgnevalt: naiste objektistamine ja seksiäri
on sama iidne kui patriarhaalne ühiskonnakord. Äri-idee on
ülilihtne — tekita defitsiit ning siis hakka seda oma kontrolli
all müüma. Kui
naiselik seksuaalsus on religioonide ning neil põhinevate
ühiskondlike moraalinormide abil demoniseeritud ja
marginaliseeritud, on seda väga kerge selle järele janunevatele
meestele turustada (või selle abil ükskõik mida turustada). Mis
saab aga siis, kui naised selle mehhanismi toimimise ära tabavad,
ega hooli enam deemonitest, vaid võtavad oma seksuaalsuse enda
kontrolli alla. Nendest saavad naised, kelles yin ja yang pool on
tasakaalus, kes oma keha ja hinge täiel rinnal naudivad ning sedasi
elegantselt maailma juhivad.
Loo
lõpetuseks ja veel üheks illustratsiooniks sellest, kui
universaalse teemaga (ei loe ei vanus ega sugu) on ilu hindamise
puhul tegemist: küsisin ühel koosviibimisel sõbrannalt, kes
lastega kodus olles oli viimasel ajal vähem jõudnud oma välimusega
tegeleda, et kuidas ta äkki nii kauniks on muutunud. Tuli välja, et
ta oli inspiratsiooni oma naiseliku poole eest hoolitsemiseks saanud
oma kolme aastaselt pojalt, kes oli ühel õhtul murelikult uurinud:
„Emme, millal me sinule ükskord ühe väga ilusa kleidi ostame?“
