Eluvaatlejad
Suhteterapeudid uurivad elu ja jagavad oma vaatlustulemusi teistega. Need vaatlused ei ole tingimata täiuslikud, võibolla on nad isegi kallutatud. Pikaajalisele tõele siinsed pildid ei pretendeeri. Varsti on juba uus päev, uus aeg, uued küsimused ja uued vastused. Leiutagem siis julgelt kõik OMA jalgratast ja loodetavasti on huvitav teistelgi rattameistritel :P
kolmapäev, 16. september 2015
laupäev, 18. oktoober 2014
Kartulid ja apelsinid - müüt või tegelikkus?
Vol. 2
Kui algas kartulite ja apelsinide esimene hooaeg, küsis Õhtulehe ajakirjanik minult arvamust, kas selles seraalis kajastatav on realistlik. Minu suhteliselt positiivse ja optimistliku arvamusavalduse peale tekkis paljudel inimestel mulje, et selle seriaali prototüüp olengi mina.
See iseenesest ei olnud ju kuidagi halb ega kasutu minu
tööelu vaatevinklist.
Kahjuks ei ole keegi minu arvamust küsinud selle seriaali
teise hooaja kohta.
Ma ei saa seda arvamust siiski kuidagi avaldamata jätta.
Seriaalid
mõjutavad inimeste arusaama elu kohta- see, mis televiisorist tuleb, tundub
olevat tõde.
Erinevate professionaalide (arstid, politseinikud, detektiivid)
tööelu kajastamine tundub põnev ja annab vaatajale edasi mudeli,
millele ta alateadlikult lootma hakkab- just nii see töö käibki.
Professionaalid ise kommenteerivad sageli, et nii see töö tegelikult päriselt ei käi. Teleekraanil on palju liialdusi, efektidele rõhumist, ka lausa valet.
Nii nagu Vivian oma tööd teeb, see päriselt ei käi ja enne
kui ma nimetan liialdusi ja efekte tahaksin kommenteerida päris valet ja
psühholoogide mainet lausa kahjustavat infot, mida vaatajani tuuakse.
EETIKA
Ükski psühholoog ei võta oma kabinetis vastu sõpru,
sugulasi ja perekonnaliikmeid. See on eetikareeglitega* (vt lk lõpus)
välistatud ja käsitletud kui kahjulik tegevus.
Inimesena võin
ma loomulikult oma teadmistest ja kogemustest lähtuvalt igaühele nõu anda ja lõputult ära kuulata kõiki oma sõpru (kui mul millegipärast oma tiheda
töögraafiku kõrvalt tõesti selleks veel energiat üle jääb ja ma ei eelista oma
puhkusega midagi targemat peale hakata- mul näiteks ei ole eraelu vms.)
Kindlasti ei pane minu ema ega isa minu juurde aega kinni, et külastada mind mu
kabinetis ja seal enda või minu probleeme arutada.
See on suur absurd.
Psühholoogid ei kasuta kunagi räigeid turumajanduslikke
reklaamivõtteid. Seegi on eetikareeglitega välistatud. Psühholoogiteenus on
tundlik ja usaldusele põhinev teenus. Psühholoogid ei löö hinnasõja või
plakatitega üksteiselt kliente üle. Loomulikult ei plaani nad ka just samadel
põhjustel koostöösuhteid teiste ebausaldusväärsust tõestanud psühholoogidega-
psühholoogi maine ja usaldusväärsus ongi peaaegu ainuke, millele tuginedes
klient endale professionaali välja valb ja ükski tervemõistuslik psühholoog ei
tee aktiivseid samme oma maine ohtu ja kahtluse alla ja panekuks. Samuti on
küllalt ebatavaline, et klient vahetaks päeva pealt psühholoogi odavama hinna kaalutlustel.
Kliendi ja psühholoogi konfidentsiaalne suhe töötatakse välja pikema aja
jooksul- see pole mingi juhuslik shopping nurgapealses poes.
PSÜHHOLOOG ISE
Väga heaks psühholoogiks olemine on pidev eneseareng.
Seriaali Vivian on ilmselgelt hädas väga paljude isiklike elu probleemidega- ebaselged
ja piirideta suhted vanematega, vennaga, probleemid meestega. Me ei näe teda
üheski hetkes nende probleemidega tegelemas. Head psühholoogid käivad
supervisioonis, kovisioonis ja väga head psühholoogid käivad elukestvalt
psühhoteraapiates, et oma “töövahendid” korras hoida. Kui inimene tänavalt võib
endale lubada elamist nii paljude probleemide puntras kui vaid ise soovib, siis
psühholoogi jaoks tähendab see tema töö kvaliteedi langust ja on tema klientide
jaoks kahjulik. Iseenese lahendamata probleeme hakatakse kandma üle klientidele
ja ei osata neid loomulikult siis ka enam erapooletu pilguga vaadata. Näidet ei
ole vaja kaugelt otsida kui mõtlete mõnele suvalisele inimesele, kes väga
aktiivselt teiste ellu sekkub ja neid tüütuseni õpetama kipub, enda silmas
palki nägemata.
TÖÖ SISU
Üldse jääb arusaamatuks, milles seisneb Viviani pidevalt korrutatud “väga heaks
psühholoogiks” olemine. Seriaalis näeme teda lõputult targa ilmega kuulamas
inimeste novellilikke heietusi ja narratiive oma eludest aga ei näe ühtegi
märkimisväärset psühholoogilist sekkumist. Viviani kommentaarid on ajakirja
psühholoogiarubriigi tasemel üldised targutused. Arusaadav, et seriaali
kirjutaja ei ole ise psühholoog ja seetõttu ei oska ühtegi sellist sekkumist
ette kujutada.
Abiks oleks ehk kasvõi Youtube, kust inspiratsiooni leida:
- Psühhoterapeut Fritz Perlsi näidisseanss
- Psühhoterapeut Carl Rogersi teraapiaseanss
Psühholoogi juures käimine ei ole iluteenus ega SPA.
Kliendid ei leba lamamistoolil ja ei söö küpsiseid ega joo kohvi või teed.
Psühholoogi juures käik ei ole kohvikus sõbrannaga lobisemine vaid tõsine töö.
Me ei kujuta ju ette juristi juures käiku, kus lihtsalt kurdaksime kaunis
keskkonnas oma muret. Me otsime professionaali juurest lahendust ja üldiselt ka
maksame selle eest. Psühholoogi peamine töö on sekkumine, mitte
lihtsalt ärakuulamine (kuigi ka see on suur osa sellest tööst). Inimene tuleb,
et keegi aitaks tal muuta oma mõtlemist ja selleks ei piisa lihtsalt
raamatutarkuste laadsete teadmiste jagamisest. Neid on inimene niikuinii juba
ise kuskilt lugenud (või on neid lugenud sõbranna ja talle rääkinud).
Psühholoogi ei tee heaks see, et ta on ilus, kenasti riides,
soengus ja kõrgete kontsadega. Need omadused teevad heaks kosmeetiku, meikari,
juuksuri ja stilisti (annavad aimu tema oskustest). Psühholoog võib seda kõike
ka olla, aga sageli mõtleb üks hea psühholoog sellele, et liiga palju väliseid
atribuute viib tähelepanu tööprotsessilt kõrvale tarbetutele asjadele (sh psühholoogi isikule), segab ja aeglustab mõttetult teraapia protsessi.
SEKKUMINE
Hea psühholoog sekkub ja ei jää ükskõikseks ega vaikivaks
kui ta näeb toimumas midagi, mis on tema arvates vale- keegi plaanib kättemaksu
või paarisuhe on kiiresti karile jooksmas seetõttu, et üks pool ei kuula teist.
Psühholoog ei vaata seda lihtsalt kurva pilguga pealt, vaid annab aktiivseid
peegeldusi. Selle järele kliendid just tulnud ongi.
COOL
See, et Vivian töötab südalinnas ja peab oma sissetulekutest
üleval kahte töötajat, mitmetoalist kontorit, südalinna korterit ja maasturit, on
lihtsalt kaunis kunstiline liialdus. Kui arvestada, et üks erapraksises töötav psühholoog
võtab päevas vastu ca 5 klienti, siis võib igaüks ise arvutada, mis tuleb selle
seansi maksumus (sh maksud!). Peab ikka väga hea psühholoog olema J
Geniaalne Kanadas sündinud psühhiaater ja Transaktsionaalse
analüüsi looja Eric Berne on öelnud,
et tema eesmärk on ravida klient terveks ühe seansiga ja kui ta seda ei suuda,
siis peab ta tõsiselt enesele otsa vaatama ja analüüsima oma töömeetodeid.
Usun, et tema seansi eest oleks inimesed sellist hinda nõus maksma.
Meie tavapärases ümbritsevas elus sellise tasemega geeniusi
siiski väga sageli ei kohta.
*Gestalt-psühhoterapeutide eetikakoodeks on kättesaadav
siin.
kolmapäev, 26. märts 2014
Psühhoterapeudiks olemisest ja julgusest erineda
Gestaltteraapia looja Fritz Perls on öelnud, et
psühhoterapeut peab julgeda minna ühiskonnaga vastuollu, kuna mõned ühiskonna
väljakujunenud reeglitest võivad olla tegelikult indiviidile kahjulikuks
muutunud. Oleks naiivne arvata, et psühholoogid on inimesed, kelle elu on kuidagi portselanina ideaalne ja koerustest puutumata. Pigem vastupidi- võime vastanduda ühiskonna normidega, olla loov, mänguline ja ettearvamatu, on väga hea eeldus teha head psühhoteraapiat.
Kas sa suudad olla ebapopulaarne, elada, kui
kõik sind kogu aeg ei kiida?
Kas sa suudad jääda üksi?
Kas sinus on julgus vastanduda, selle
asemel, et kõik ebamugavused ära siluda, vaadata tõele näkku ka siis, kui see
pole kena?
Seriaali "Kartulid ja apelsinid" suurkogul juhtub avalikult see,
mis tegelikult juhtub meie seas iga päev väga varjatult. Vastandumine vaikimisi kokkulepitud reeglitega on vajalik, et ühes konkreetses inimestes tekiks pinge ning ta
hakkaks mõtlema-tunnistama endale olulisi asju, enne, kui on hilja.
Fakt on see, et see pinge tekitaja on alati
ebapopulaarne. Ei saa tekitada arendavat pinget ja
samas ajal kõigile ikka edasi meeldida. Psühhoterapeudi töös tuleb aeg ajalt ette sõnumeid, mille väljaütlemine klienti vihastab. Mõni tuleb tagasi aasta pärast, öeldes, et ta läks eelmisel korral mõttega mitte kunagi enam
naasta. Aga mõtted ei andnud rahu ja see protsess mis käima läks, on
olnud üks olulisemaid ja valgustuliskumaid üldse. Ja et nüüd on ta
siin, et minna edasi.
Seriaali Vivian on tore ja elus psühholoog, kes
julgeb käia paljajalu ja tunnistab oma varjukülgi.
Olles valiku ees, kas täita inimelik lubadus või säilitada pseudoväärikus, teeb ta normaalse ostuse ja ei pingestu ega kangestu hirmust jätte halb mulje. Elus on väga tähtis paindlikkus. Kui
miski on inimesele väga oluline, muutub paindlikkus väga keeruliseks asjaks
mida saavutada. Kui mulje on väga tähtis, siis muututakse ettevaatlikuks ja mõtlevaks, mida endale üldse lubada saab? Kuidas hukkamõistu vältida?
Vivian julgeb vastanduda ja kommenteerida asju, mida me kõik teeme, aga mängime nagu ei teeks. Joome konverentsidel enne kella 12 juba veini ja väljume afterpartydel kontrolli alt.
Hea psühholoog peab ka fantaasiatest läbi
nägema.
“Mina olen sina ja sina oled mina” ütleb Vivani abikaasa. See on
väga tore, aga see on suhte romantiline faas- esimene faas millele järgevad
ülejäänud 4. Ükski suhe ei jää kestama igavesti esimeses
etapis, suhte õnnestumise tagab paari suutlikkus läbida järgmised etapid ja
hirm või halb eelaimus võib olla esimene, mis järgmise etapi saabumisest märku
annab.
Tundub, et Viviani hea enesetoetus pärineb
toetavast perekonnast. Isa on normaalne, rahulik, toetav, realistlik.
Seda ka arusaamistest omaenda eluetappide ja nende arengute suhtes- kui on aeg
jääda pensionile, siis tuleb seda teha. Perekonna laste kuvand on analüütilise
psühhoanalüüsi järgi arhetüüpne- vanem laps on Väike Vanainimene- murelik, liigselt vastutust haarav ja seda ka teistelt üleliia ootav. Noorim on Loov Beebi- teen mida ise
tahan ja pähe tuleb.
Keskmine on Trikster
Kid- vahendaja, uute võimaluste looja, stagneerunud süsteemida
paigaltlööja.
Ta küsib täiesti õigeid ja adekvaatseid
küsimusi, millele on lihtsalt ebamugav vastata neil, kes eelistaks lõputult pimesikumängu jätkata.
Aitamine ei tähenda seda, et kedagi oma
seljas ebamugavast olukorrast välja veetakse. Sageli tähendab see hoopis
õigete küsimuste küsimist, millele vastuste otsimine paneb inimese enda
ressursid tööle.
Ja mõni küsimus elus on selline, millele ei oskagi kohe vastata, mis jääb vastamata ja otsimiseks pikemaks ajaks. Paljude inimeste probleemid seisnevad selles, et nad püüavad liialt palju olla “tublid”, vastata ühiskonna ja perekonna ootustele. Nad kardavad eksida ja püüavad olla “õiged”- kartulid- head, toitvad ja mitte liiga silmapaistvad. Loodetakse, et õige olles ei tule kunagi midagi kellelegi põhjendada ja selle põhjendamisega hätta jäädes häbi taluda.
Ja mõni küsimus elus on selline, millele ei oskagi kohe vastata, mis jääb vastamata ja otsimiseks pikemaks ajaks. Paljude inimeste probleemid seisnevad selles, et nad püüavad liialt palju olla “tublid”, vastata ühiskonna ja perekonna ootustele. Nad kardavad eksida ja püüavad olla “õiged”- kartulid- head, toitvad ja mitte liiga silmapaistvad. Loodetakse, et õige olles ei tule kunagi midagi kellelegi põhjendada ja selle põhjendamisega hätta jäädes häbi taluda.
Arenenud isiksus suudab häbitunded ja “vale” olemise välja kannatada. Seda tuleb elus ikka ette. Kui inimeses on piisaval määral sisemist toetust, tullakse ebaõnnestumistest sirge seljaga läbi ja õpitakse kogemusest. Hea psühhoteraapia aitab vähearenenud
sisemise toetusega inimesel sinna kohta välja jõuda. Seepärast on vähe abi psühholoogidest, kes
üle kõige maailmas on mures omaenda mulje pärast - kuidas nad teistele tunduvad ja
kas nad on ikka õiged, eksimatud, kolleegide silmis täiuslikud. Seriaali "Kartulid ja apelsinid" “meie lugupeetud psühholoogid” esindaja Evelin on pigem viimasesse kategooriasse kuuluv karakter.
Inimeste suur probleem on, et nad ei
tea mida nad ise tahavad ja vajavad. Nii palju on seda mida nad enda ja
teiste arust peavad tegema ja olema. Alati kõiges “õigel” ja eksimatul
psühholoogil on sellist inimest väga raske mõista ja tõeliselt
aktsepteerida, tema valu aduda. Abi nime all jätkab ta lihtsalt inimesele suurema normaalsuse pealesurumist- hakka normaalseks, püüa olla
eksimatu! Ei või teha mida soovid, pigem kannata, kui ela oma
äranägemise järgi. Pigem ole rahulik kartul, ära pürgi apelsiniks. Ära julge
iseendaks saada, oleme kõik karjas edasi, sest nii on turvalisem. Ära erine, ära sega teisi, ära aja kedagi
vihale ja ära kurvasta kedgi.
Aga eneseareng ei ole kunagi turvaline valik. Areng eeldab mugavustsoonist väljaastumist.
Aga eneseareng ei ole kunagi turvaline valik. Areng eeldab mugavustsoonist väljaastumist.
Kui enda peaga mõelda ei julge, langetakse kellegi teise lummusesse, kes tundub kõiki vastuseid teadvat. Inimese isiklik kriitikavõime hägustub.
Hea psühhoteraapia sisaldab nii toetust, kui
ärritust. Teist inimest arenema suunata saab vaid see, kes ise oma ängi,
rahulolematuse ja ebaõnnestumised välja kannatab. Psühhoterapeut ei
suuda viia inimest arengus kaugemale, kui ta ise oma arengus hetkel
on. Kui ta ise suudab raamist
välja minna ja tervena tagasi tulla, suudab ta suunata ka teist seda tegema. Seepärast on palju läbielamisi ja valusad elukogemused ühele psühholoogile pigem hea kui halb- eeldusel, et need enda jaoks läbitöötatud on.
reede, 14. märts 2014
Julge muutuda
Kuidas
ennast muuta kui oled edukas ja stiilne?
Miks peaks edukas ja stiilne inimene ennast
üldse muutma?
Sest maailm muutub. See mis on täna edu ei pruugi seda enam olla
homme ja ellu jäävad need kes tabavad kõige paremini ära uue tuule hõngu ning
suudavad mõistatada, mis nõudmisi see uueks edukuseks kaasa toob.
Raamatupoe letid on ääreni täis raamatuid
sellest kuidas inimesed on edukaks saanud.
Igaüks neist proovib sadadele
järgijatele õpetada oma eduvalemit, justkui võiks tulevikumaailmas kehtida
needsamad reeglid, mille järgi möödanikus asju tehti.
Justkui võiks keegi teine
veel sama vana retsepti järgi miljonäriks saada.
Kui natuke mõelda, siis ei meenuta üksi
viimase aja leiutis tegelikult midagi sellist, mis oli varem olemas. Kas Skype
või Facebooki loojad lugesid edukaks saamise õpikuid või mõtlesid need geniaalsused
välja oma peaga? Chanel oli lõputult stiilne, aga ükski tema järgija ei ole ju
enam tema, vaid lihtsalt keegi, kes on tema moodi- kannab sama ideed.
Kuskohast tulevad geniaalsed ideed ja kas
need võivad tulla igaühe seest?
...
Loe edasi ajakirja Denim Dream uuest numbrist!
teisipäev, 4. veebruar 2014
Väikesed naised
algus Krista Lingi artiklis Väikesed Lolitad
veebruarikuu Eesti Naises
veebruarikuu Eesti Naises
Mõnu ja Ilu ?!?
Muretseva lapsevanema küsimused on
igati mõistetavad ja hoolivad ning loomulikult tahame kõik kaitsta
oma lapsi kogu maailma halva eest. Või selle eest, mis on meie arust
halb. Või lihtsalt võõras ja segadusttekitav. Küps
lapsevanem on küll enamikel päevadel nii enda isiksuse, keha kui ka
oma kultuuriga üsna sõbralikus läbisaamises – sõpru me austame,
armastame ja hindame, kuid ei tasu unustada, et samas tunneme hästi
ka nende nõrku kohti.
Nõukogude ajal kasvanud emmede jaoks
on tänases seksuaalse sisuga stiimulitest üleküllastunud avalikus
ruumis kindlasti palju sellist, mis olemuselt võõristav, harjumatu
ja segadust tekitav. Sel ajal ju seksuaalsusest ei räägitud –
oluline oli töökus ja enese ohverdamine riigi ja pere heaks.
Ajalehtede esikaanel ja televiisoris näidati eeskujudena hallides
kitlites tööpahklike kätega kolhoositare, mitte noorukesi
poolpaljaid ilmatüdrukuid. Siis ei kõlvanud ilu veel (vähemalt
mitte avalikult) patta panna :). Välimusega polnud ka just paljut
ette võtta, sest poes niikuinii riideid ja iluvahendeid müügil ei
olnud. Ning mõelge ise, kui kasulik on patriarhaal-totalitaarse
kultuuri jaoks naiste ohjeldamine ja sobivasse maksimaalselt
tootlikku rolli aheldamine. Mõnu ja Ilu kui väärtused olid toona
pigem heidiku staatuses.
Milline on aga maailm täna? Mis osas
on see teistsugune ja mis osas samasugune kui varem? Mis osas on
teistsugused lapsed ja mis osas nende vanemad. Mida peaks tegema
väikeste tüdrukutega ja nende ilu- ning mõnujanuga? Lubada? Või
keelata? Või lihtsalt ignoreerida?
On see ohustav? Või jõustav? Ja
kuidas vanemana seda kõike, mis enda lapsepõlves veel avalik teema
polnud, osata täna mõistlikes piirides juhtida?
Väikesed teadlased ja ürgsed jõud
Lapsed on neid ümbritseva suhtes alati
uudishimulikud ja nende seksuaalne areng toimub pidevalt läbi kogu
lapsepõlve. See algab juba ema kõhus esimeste puudutuste tajumisest
ja nendes mõnulemisest. Lapsed on tõelised väikesed teadlased, kes
uurivad tabudeta kõike huvipakkuvat ning ka seksuaalsusesse puutuv
pole mingi erand. Nad uurivad, katsetavad ja mängivad – neid
huvitavad enda kehad, teiste kehad, soorollid ja kõik mis tundub
kuidagi põnevam ja erilisem kui tavaline. (See on vb ka
vastuseks, et miks valitakse uuringus bikiinides nukk (Eesti Naine 2,
2014). Igapäevaselt oleme ju tavaliselt riides ja see ei tundu nii
intrigeeriv – selline tüdruk-nukk tundub väikesele tüdrukule
ilmselt ka väga julgena ning see on omadus, mida endalegi läbi
samastumise soovitakse - Naine, kes teeb mida tahab ja kes enda keha
varjama ega häbenema ei hakka.)
No ja me kõik (ka
nõukogudeaegsed lapsed:) oleme lasteaiaealisena mänginud arstimänge
või harjutanud suvelaagris suudlemist, vaatamata sellele, kui
teadjad olid meie vanemad või pedagoogid. Saime sellega lihtsalt oma
instinktide toel hakkama ja nautisime poiste ja tüdrukute erinevust
ja uutest kogemustest sündivat elevust. Õnneks on siinkohal
tegemist „vana hea ürgse looduse kutsega“, mida erinevused
kasvatuses, riigikorras või kultuurilistes hoiakutes ei suuda õnneks
üleliia palju juhtida ja kontrollida.
Mida aga peab
tegema segaduses lapsevanem, kes sattub kimbatusse, kui tema süütu
haldjakene matkib seksikaid liigutusi mõne superstaari
muusikavideost või valib poes välja ema arust sobimatult
paljastavaid riideid, sest: „kõikidel tema rühmakaaslastel on
just sellised“. Kas osta või riskida olla ebapopulaarne? Kas
lubada lapsele eneseväljendust või õiendada, et mida sa seal
hõõrutad nagu mingi ... Või lihtsalt kohmata midagi mokaotsast a
la, et Mis sa teed nüüd. Või, et: „sinu vanuses ei tohiks veel
puusadega niimoodi liigutada“. Äkki meenub aga just siis emale,
kuidas ta ise viieaastaselt üle kõige rõõmustas, kui sai ema
kleite ja kingi peegli ees selga passida, huulepulgaga pool nägu
punaseks teha ja proovida naeratada nagu Mileedi Kolme Musketäri
filmist või nagu ema isale siis kui neil mõlemal kahtlaselt hea
tuju on.
Sündsuse piirid
ja erootiline kapital
Nii need väikesed
naised kasvavad... ja arenevad ja koguvad. Koguvad näiteks midagi
sellist, mida briti sotsioloog Catherine Hakim võttis 2010 a ilmunud teadusartiklis kokku mõiste „erootiline kapital“ alla. Tema
sõnul on see üks neljast olulisest inimese ressursist lisaks
kultuurilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele kapitalile ning selles
ei sisalda tema määratluses mitte ainult puhas ilu ja seksikus vaid
ka see, kui hea on sinuga koos aega veeta, kui elavat energiataset
oskad sa hoida seltskonnas ning milline on sinu stiilitaju ja enda
esitlemise oskus ning ka reaalsete seksuaalsete oskuste tasemest
tulenev enesekindlus ja rahulolu. Tema sõnul polnudki varem välimus
ühiskonnas nii oluline, sest esiteks olid ühiskonnad lihtsalt
vaesemad ja ilule ning atraktiivsusele panustamiseks polnud
toimetuleku nimel rabeledes võimalik ressursse leida. Teiseks on
tööturg täna teistsugune – vähesed meist töötavad põllul või
kaevanduses ning ka tehased, laudad ning tööliste riided on
tänapäeval kõike muud kui odavad, koledad ja räpased. Kolmandaks
välimuse väärtustamise põhjuseks on fotograafia massiline levik
ja lihtne ligipääs inimeste fotodele internetis. See õpetus
lastele kehtib ikka, et oluline on olla hea ja tark inimene, aga see
ei välista enam õnneks head väljanägemist, atraktiivsust ja
naudinguid.
Mis on aga tänaste
väikeste tüdrukute naiseks kasvamise teel mingis vanuses „sünnis“
ja mis mitte ning kes seda määrab? Kas minu hoiakud väikese naise
kasvamise suunamisel sobivad tänasesse päeva või on need pigem
19.sajandist pärit, mil riivatult mõjus juba see, kui söögilauas
kanarinda paluda (viisakas oli öelda „kana kaela alumine osa“)?
Kas välimusse ja seksuaalsusesse puutuvad jututeemad on minu jaoks
tabu? Või on minu keelav reaktsioon seotud kerge kadedusetorkega,
kui näen et minu teismeline tütar kogub väljas käies enam meeste
imetlevaid pilke ning oskab ja viitsib ennast paremini riietada ja
põnevamalt meikida, kui mina? Võibolla avastan ehmatusega, et mul
polegi olnud kunagi mahti end ehtida ja nautida niipalju kui mu
naiselik hing seda ihaldaks või tänased täiskasvanuellu võetud
kohustused ja oskused seda võimaldaksid. Ma pole ehk kunagi tundnud
end koheldavat jumalanna või kuningannana, sest väikesest peast ei
hinnanud minus keegi väikest iluhimulist printsessi? Võibolla
märkas mu isa mind ainult tublide koolisaavutuste või kodus
koristamise puhul, kuid mu tärkav naiselikkus oli midagi, mis polnud
oluline või teenis sootuks hukkamõistu, kui midagi kerglast ja elus
ebavajalikku (loe: meestes nõrkust ja ebakindlust tekitavat)?
„Väga ilus!
Ega te niimoodi välja minna ei plaani???“
Psühhoanalüütilises
käsitluses peetakse noore naise kasvamisel oluliseks nö turvalist
kekutamise võimalust: st et väike tüdruk jäljendab ja katsetab
aegajalt oma sooidentiteeti kujundades juba üsna noorena naiselikku
flirtivat käitumist ning teda ümbritsevad mehed perekonnas suudavad
selle küpse ja kogenuna positiivselt „üle elada“, rahulikuks
jääda ja turvaliselt ära maandada – väikese tüdruku naiivsust
ebasobivalt ära kasutamata, sellest ise kohatusse elevusse sattumata
või tütart liigselt ründamata või häbistamata (a la Tujurikkuja
saatest tuttav Onu Heino). Mul tuleb meelde paarikümne aasta tagune
juhtum, kui end sõbrannaga esikupeegli ees mitme tunni jooksul ikka
juba Väga Ilusaks sättinud, meikinud ja tupeerinud olime ning siis
tema umbes 60-aastaselt isalt õhinal tagasisidet küsisime – No et
vaata, kas me pole mitte imelised!!! Isa tõstis pilgu üle ajalehe
ja ütles sooja häälega: „Jaa, väga ilusad olete.“ Ja peale
pisukest pausi veidi mureliku häälega: „Oot, ega te kuhugi välja
niimoodi minna ei plaani?“ andes meile toona oskuslikult nii
mehelikku tunnustust, kui ka infot ümbritsevate kultuurinormide
kohta. Naerda saime muidugi selle ütlemise peale palju ja ilmselt
veidi igaks juhuks puudrit ka maha pühkida, ise isale teatades, et
mida sina vana inimene ka tead – tänapäeval ongi just siuke
väljanägemine väga populaarne :)
Tais
elav filosoofiadoktor ja kirjanik Mai Loog kommenteerib naiselike võlude objektistamist Delfis
(8.03.2010) järgnevalt: naiste objektistamine ja seksiäri
on sama iidne kui patriarhaalne ühiskonnakord. Äri-idee on
ülilihtne — tekita defitsiit ning siis hakka seda oma kontrolli
all müüma. Kui
naiselik seksuaalsus on religioonide ning neil põhinevate
ühiskondlike moraalinormide abil demoniseeritud ja
marginaliseeritud, on seda väga kerge selle järele janunevatele
meestele turustada (või selle abil ükskõik mida turustada). Mis
saab aga siis, kui naised selle mehhanismi toimimise ära tabavad,
ega hooli enam deemonitest, vaid võtavad oma seksuaalsuse enda
kontrolli alla. Nendest saavad naised, kelles yin ja yang pool on
tasakaalus, kes oma keha ja hinge täiel rinnal naudivad ning sedasi
elegantselt maailma juhivad.
Loo
lõpetuseks ja veel üheks illustratsiooniks sellest, kui
universaalse teemaga (ei loe ei vanus ega sugu) on ilu hindamise
puhul tegemist: küsisin ühel koosviibimisel sõbrannalt, kes
lastega kodus olles oli viimasel ajal vähem jõudnud oma välimusega
tegeleda, et kuidas ta äkki nii kauniks on muutunud. Tuli välja, et
ta oli inspiratsiooni oma naiseliku poole eest hoolitsemiseks saanud
oma kolme aastaselt pojalt, kes oli ühel õhtul murelikult uurinud:
„Emme, millal me sinule ükskord ühe väga ilusa kleidi ostame?“
kolmapäev, 11. detsember 2013
Paarisuhte 5 etappi, mitmendani teie jõudnud olete?
Tõlgitud lehelt: http://www.loveatfirstfight.com/
Miks mõned abielud purunevad, teised kestavad kogu elu?
Iga suhe läbib oma elueas 5 staadiumi ja iga eelnev ehitab aluspõhja järgnevale. Etappidest teadlik olles on võimalik ennast nendeks paremini ette valmistada, läbida nad ilma, et ühessegi saatuslikult kinni jäädaks.
Need 5 etappi on:
- Romatika
- Võimuvõitlus
- Stabiilsus
- Pühendumine
- Koostöö ja õndsus
Esimesest kahest tuleb rääkida pikemalt
kuna need on etapid, millest enamus paare kunagi edasi ei saa.
ROMATIKA (narkootilise sõltuvuse faas)
Loodus on loonud romantika, et me kõik
armuksime.
Loodus paneb meid armuma
kuid mitte suvalisesse inimesesse.
Armumise tõeline põhjus:
Looduse eesmärk on liikide jätkumine. Kohanemine
ja kasv on selle jätkumise eelduseks.
Kuidas loodus selle kohanemise ja arenemise
kindlustab?
Pannes meid armuma
inimesesse, kes on kõige ebatõenäolisem kandidaat rahuldama meie vajadusi ja
kõige tõenäolisem kandidaat elustama meie õudusunenägusid.
Lühidalt öeldes on see siis Universumi
kõige ebasobivam inimene SINU jaoks. Sellegipoolest on see täiuslik inimene
vajutama su nuppe ja viima sind välja su mugavustsoonist, inimene kes sunnib
sind KOHANEMA ja ARENEMA.
Armumise hetkel me muidugi oma partneri
vigu ei näe.
Kui me neid näeks, jookseks me nii kiiresti
kui suudame vastassuunas minema.
Loodus uimastab meid.
Armastuse keemia:
Kui inimene armub, siis saadab tema aju verre
kokteili kemikaale (oksütotsiin, phenylethylamiin ja dopamiin) mis panevad südame hüppama ja puusad
õõtsuma.
Ainuke
vahe narkootilise uimaga on see, et armumine on legaalne.
Samuti nagu uimasti, paneb armumine vaatama
maailma läbi roosade prillide, nägema vaid seda mis paneb end hästi tundma ja
ignoreerima kõiki ohumärke. Sa näed ainult seda, mis sind su armsamaga ühendab
ja sarnaseks muudab, sa peidad kõik partneri vead ja püüdled ainult nende
käitumiste ja sõnastuste poole, mis mõlemale toredad tunduvad.
Kuid uim lahtub. Ja see juhtub u 2 kuu kuni 2 aasta pärast.
Sellel hetkel lõpetab aju
armastusekemikaalide tootmise ja sa ärkad “armastusepohmellis” maailma kõige
ebasobivama inimese kõrval.
Romantikaetapp
on lõppenud ja võimuvõitluse etapp algab.
Filmitööstus
on muutnud romantikaetapi glamuurseks, kuvades seda kui armastuses saavutatavat
haripunkti. Selle tulemusena, kui meie suhe jõuab võimuvõitluse etappi, satume
me paanikasse ja eeldame valesti, et kuna me enam ei imetle üksteist on meie suhe
vale. Paljud suhted purunevad võimuvõitluse etappi jõudes ja inimesed hakkavad
otsima sobivamat partnerit, avastamaks vaid, et see sama juhtub järgmises
suhtes uuesti ja uuesti ja uuesti…
VÕIMUVÕITLUS (armastusepohmell)
Enamus esmaabielusid lahutatakse selles
etapis- 3-4 a. peale abiellumist.
See on enamusele paaridest väga raske aeg
kuna illusioon armastuse igikestvusest laguneb ja asendub pettumuse ja
vihatunnetega.
Selle asemel, et näha oma sarnasusi
fokuseeritakse nüüd erinevustele ja partneri vigadele. Alustatakse tööd, et
partnerit muuta- tagasi selleks, kes ta oli enne. Võimalik stenaarium on ka
partneri karistamine selle eest, et ta pole endine.
Võimalik on ka mõlemad stsenaariumid koos.
Sageli läheb nii, et üks partneritest
tõmbub eemale kuna vajab veidi rohkem ruumi, ning teine tunneb ennast selle
peale emotsionaalselt mahajäetuna ja asub esimest jälitama.
Kui
midagi sellest tundub tuttav, siis olete absoluutselt kindlalt võimuvõitluse faasis.
Selle etapi eesmärk on kujundada välja
iseseisvus suhte sees ilma armastuse sidet purustamata. See staadium võib kesta
paarist kuust kuni pikkade aastateni, sõltuvalt toetusest ja juhendamisest mida
paar saab ja soovist ja valmisolekust kasvada ja areneda.
Kui inimesed ei oma või omanda oskusi
võimuvõitlusega toimetulekuks ja erimeelsuste lahendamiseks, siis jäävad
võimuvõitluse episoodid suhtes sageli korduma.
On kaks viisi kuidas paljud paarid
võimuvõitlusega toime tulevad:
- Lahkuminek- võetakse esimene võimalus või põhjus ja lahutatakse. Sageli on neil inimestel palju lühiajalisi suhteid mis ei jõua kunagi tõelise pühendumiseni, otsitakse armastust kui leitakse pidevalt pettumusi.
- Ellujäämine- teekonda jätkatakse koos, püütakse valu ja frustratsiooni sees ellu jääda, hoida kinni suhtest mis juba ammu ei ela. Inimesed, kes on valinud selle tee mõtlevad enamasti, et hea suhe eeldab ohverdamist ja kompromisse. Nende suhe lameneb lõpuks, nagu ka nende seksuaalelu.
Võimuvõitlusest ülesaamine
Alternatiiv neile kahele on võimuvõitlusest
ülesaamine,
kas ise või professionaali abiga.
Märgid, et olete võimuvõitlusest üle saanud
on järgmised:
- Üksteise erinevuste aktsepteerimine ja väärtustamine
- Oskus võimu jagada ja arusaam, et jõu kasutamine ei vii sind kunagi selleni mida sa armastuses tegelikult vajad
- Arusaamine sellest, kes te olete ja mis teil paarina olemas on
- Loobumine fantaasiast, et on võimalik harmooniline elu milles pole kunagi ühtegi konflikti
- Elu võtmine just sellisena nagu see on
Kuigi see võib kõlada lihtsana ei ole
võimuvõitlusest läbiminek enamusele paaridest lihtne ülesanne. Allaandmine
poolel teel on lihtsalt liiga ahvatlev, lõpetada suhe kuna töö sellega tundub
liiga raske.
Reaalsuses tähendab see seda, et
inimene lihtsalt ei ole nõus vaatama endasse ja nägema seal asju mis suhte võimatuks
muudavad- see on liiga valus.
On väga oluline, et selles kohas otsitaks
abi kelleltki kes asjade tegelikust seisust aru saab ja toetada suudab ning paari
võimuvõitlusest läbi aitab.
On olemas paari ja pereterapeudid, temaatilised
raamatud ning sõbrad/sugulased, kes on selle etapi oma suhtes läbinud.
STABIILSUSE FAAS
Kui ollakse lõpuks õppinud kakelma viisil
kus mõlemad võidavad, liigutakse edasi stabiilsuse faasi. Armastus muutub jälle
põnevaks ja kui võimuvõitlusest ollakse üle saanud, tundub armastus siin
hoopiski veel sügavam ja küpsem kui ta romantilises faasis oli.
Selles faasisi saab lõplikult selgeks,
et partnerit ei õnnestu mitte kunagi muuta ja sellisest soovist loobutakse.
Sobib, et partner on erinev, mõlemal on selged
piirid ja tunnete vajadust teineteist vastastikku austada.
Kui ei, siis liigute tagasi võimuvõitluse
faasi.
Ka sellesse
faasi võib kinni jääda kui valitsevast rahust ja stabiilsusest väga sõltuvusse
jääda. Tuleb meeles pidada, et areng tähendab muutusi ja mugavustsoonist
väljasattumisi.
PÜHENDUMINE
Pühendumise faasis võetakse reaalsus
täielikult omaks-
olete mõlemad inimesed ja teie suhtel on
sellest tulenevalt puudujääke.
Ollakse õppinud teineteist armastama ja osates
teineteist aktsepteerida valitakse üksteist nüüd juba teadlikult.
Võidakse täiesti ausalt oma partnerile
öelda: “ma ei vaja sind, ma valin sinu, teades su häid ja halbu külgi”.
Tunnetatakse armastuse, kuuluvuse, lõbu ja
rõõmu, võimu ja vabaduse ilusat tasakaalu.
Oht selles staadiumis on jääda lootma, et
kogu töö on nüüd tehtud. Kuigi see võib individuaalsel tasandil tõsi olla, on
igaühe töö maailmas siin just algamas.
Alles siin
faasis on inimesed tegelikult valmis selleks, et abielluda. Enamus inimesi
abielluvad romantilises faasis kui nad on “laksu all”, enne kui nad on üldsegi
veel õppinud konfliktiga toime tulema. Kas pole hirmutav?
ÕNDSUS/KOOSTÖÖ
Selles faasis ollakse kaks inimest, kes on
otsustanud töötada meeskonnana. Liigutakse maailma. Ollakse oma suhte
kitsastest piiridest edasi liikunud ja suhe saab kingituseks kogu maailmale.
Sageli töötab selles faasis olev paar mingi ühise projekti kallal- mõne jagatud
loova valdkonna arendamisel, millest maailmale kuidagi kasu on- äri,
heategevus, perekond.
Kui ollakse
koos olnud palju aastaid ja ollakse õndsuse faasis, siis tuleb olla ettevaatlik,
et ei investeeritaks liiga palju energiat väljapoolsesse maailma ja ei
unustataks omavahelist suhet toita.
***
Need faasid ei ole lineaarsed protsessid,
pigem on see kui spiraal mis keerdub ülespoole. Hoitakse alal õppetunnid mida
igas faasis ollakse õppinud ja tuuakse need endaga aregu käigus kaasa. Eri
aegadel ollakse ühes või teises etapis ja seal on kaasas kogu teiste etappide
tarkus ja teadmised.
Võimuvõitlusse tullakse ikka ja jälle
tagasi, kuni õpitakse üksteist armastama ja üksteise erinevusi hindama, kaklema
viisil mis suurendab lähedust ja seotust, selle asemel, et seda söövitada.
Kui vahest imestad, mis oma partneriga kogu
aeg samade asjade üle vaidled, siis on see tõenäoliselt sellepärast, et te pole
võimuvõitluse faasist veel üle saanud.
Tellimine:
Postitused (Atom)