teisipäev, 4. veebruar 2014

Väikesed naised

algus Krista Lingi artiklis Väikesed Lolitad 
veebruarikuu Eesti Naises 


Mõnu ja Ilu ?!?
Muretseva lapsevanema küsimused on igati mõistetavad ja hoolivad ning loomulikult tahame kõik kaitsta oma lapsi kogu maailma halva eest. Või selle eest, mis on meie arust halb. Või lihtsalt võõras ja segadusttekitav. Küps lapsevanem on küll enamikel päevadel nii enda isiksuse, keha kui ka oma kultuuriga üsna sõbralikus läbisaamises – sõpru me austame, armastame ja hindame, kuid ei tasu unustada, et samas tunneme hästi ka nende nõrku kohti.

Nõukogude ajal kasvanud emmede jaoks on tänases seksuaalse sisuga stiimulitest üleküllastunud avalikus ruumis kindlasti palju sellist, mis olemuselt võõristav, harjumatu ja segadust tekitav. Sel ajal ju seksuaalsusest ei räägitud – oluline oli töökus ja enese ohverdamine riigi ja pere heaks. Ajalehtede esikaanel ja televiisoris näidati eeskujudena hallides kitlites tööpahklike kätega kolhoositare, mitte noorukesi poolpaljaid ilmatüdrukuid. Siis ei kõlvanud ilu veel (vähemalt mitte avalikult) patta panna :). Välimusega polnud ka just paljut ette võtta, sest poes niikuinii riideid ja iluvahendeid müügil ei olnud. Ning mõelge ise, kui kasulik on patriarhaal-totalitaarse kultuuri jaoks naiste ohjeldamine ja sobivasse maksimaalselt tootlikku rolli aheldamine. Mõnu ja Ilu kui väärtused olid toona pigem heidiku staatuses.

Milline on aga maailm täna? Mis osas on see teistsugune ja mis osas samasugune kui varem? Mis osas on teistsugused lapsed ja mis osas nende vanemad. Mida peaks tegema väikeste tüdrukutega ja nende ilu- ning mõnujanuga? Lubada? Või keelata? Või lihtsalt ignoreerida?
On see ohustav? Või jõustav? Ja kuidas vanemana seda kõike, mis enda lapsepõlves veel avalik teema polnud, osata täna mõistlikes piirides juhtida?

Väikesed teadlased ja ürgsed jõud
Lapsed on neid ümbritseva suhtes alati uudishimulikud ja nende seksuaalne areng toimub pidevalt läbi kogu lapsepõlve. See algab juba ema kõhus esimeste puudutuste tajumisest ja nendes mõnulemisest. Lapsed on tõelised väikesed teadlased, kes uurivad tabudeta kõike huvipakkuvat ning ka seksuaalsusesse puutuv pole mingi erand. Nad uurivad, katsetavad ja mängivad – neid huvitavad enda kehad, teiste kehad, soorollid ja kõik mis tundub kuidagi põnevam ja erilisem kui tavaline. (See on vb ka vastuseks, et miks valitakse uuringus bikiinides nukk (Eesti Naine 2, 2014). Igapäevaselt oleme ju tavaliselt riides ja see ei tundu nii intrigeeriv – selline tüdruk-nukk tundub väikesele tüdrukule ilmselt ka väga julgena ning see on omadus, mida endalegi läbi samastumise soovitakse - Naine, kes teeb mida tahab ja kes enda keha varjama ega häbenema ei hakka.)
No ja me kõik (ka nõukogudeaegsed lapsed:) oleme lasteaiaealisena mänginud arstimänge või harjutanud suvelaagris suudlemist, vaatamata sellele, kui teadjad olid meie vanemad või pedagoogid. Saime sellega lihtsalt oma instinktide toel hakkama ja nautisime poiste ja tüdrukute erinevust ja uutest kogemustest sündivat elevust. Õnneks on siinkohal tegemist „vana hea ürgse looduse kutsega“, mida erinevused kasvatuses, riigikorras või kultuurilistes hoiakutes ei suuda õnneks üleliia palju juhtida ja kontrollida.

Mida aga peab tegema segaduses lapsevanem, kes sattub kimbatusse, kui tema süütu haldjakene matkib seksikaid liigutusi mõne superstaari muusikavideost või valib poes välja ema arust sobimatult paljastavaid riideid, sest: „kõikidel tema rühmakaaslastel on just sellised“. Kas osta või riskida olla ebapopulaarne? Kas lubada lapsele eneseväljendust või õiendada, et mida sa seal hõõrutad nagu mingi ... Või lihtsalt kohmata midagi mokaotsast a la, et Mis sa teed nüüd. Või, et: „sinu vanuses ei tohiks veel puusadega niimoodi liigutada“. Äkki meenub aga just siis emale, kuidas ta ise viieaastaselt üle kõige rõõmustas, kui sai ema kleite ja kingi peegli ees selga passida, huulepulgaga pool nägu punaseks teha ja proovida naeratada nagu Mileedi Kolme Musketäri filmist või nagu ema isale siis kui neil mõlemal kahtlaselt hea tuju on.

Sündsuse piirid ja erootiline kapital
Nii need väikesed naised kasvavad... ja arenevad ja koguvad. Koguvad näiteks midagi sellist, mida briti sotsioloog Catherine Hakim võttis 2010 a ilmunud teadusartiklis kokku mõiste „erootiline kapital“ alla. Tema sõnul on see üks neljast olulisest inimese ressursist lisaks kultuurilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele kapitalile ning selles ei sisalda tema määratluses mitte ainult puhas ilu ja seksikus vaid ka see, kui hea on sinuga koos aega veeta, kui elavat energiataset oskad sa hoida seltskonnas ning milline on sinu stiilitaju ja enda esitlemise oskus ning ka reaalsete seksuaalsete oskuste tasemest tulenev enesekindlus ja rahulolu. Tema sõnul polnudki varem välimus ühiskonnas nii oluline, sest esiteks olid ühiskonnad lihtsalt vaesemad ja ilule ning atraktiivsusele panustamiseks polnud toimetuleku nimel rabeledes võimalik ressursse leida. Teiseks on tööturg täna teistsugune – vähesed meist töötavad põllul või kaevanduses ning ka tehased, laudad ning tööliste riided on tänapäeval kõike muud kui odavad, koledad ja räpased. Kolmandaks välimuse väärtustamise põhjuseks on fotograafia massiline levik ja lihtne ligipääs inimeste fotodele internetis. See õpetus lastele kehtib ikka, et oluline on olla hea ja tark inimene, aga see ei välista enam õnneks head väljanägemist, atraktiivsust ja naudinguid.

Mis on aga tänaste väikeste tüdrukute naiseks kasvamise teel mingis vanuses „sünnis“ ja mis mitte ning kes seda määrab? Kas minu hoiakud väikese naise kasvamise suunamisel sobivad tänasesse päeva või on need pigem 19.sajandist pärit, mil riivatult mõjus juba see, kui söögilauas kanarinda paluda (viisakas oli öelda „kana kaela alumine osa“)? Kas välimusse ja seksuaalsusesse puutuvad jututeemad on minu jaoks tabu? Või on minu keelav reaktsioon seotud kerge kadedusetorkega, kui näen et minu teismeline tütar kogub väljas käies enam meeste imetlevaid pilke ning oskab ja viitsib ennast paremini riietada ja põnevamalt meikida, kui mina? Võibolla avastan ehmatusega, et mul polegi olnud kunagi mahti end ehtida ja nautida niipalju kui mu naiselik hing seda ihaldaks või tänased täiskasvanuellu võetud kohustused ja oskused seda võimaldaksid. Ma pole ehk kunagi tundnud end koheldavat jumalanna või kuningannana, sest väikesest peast ei hinnanud minus keegi väikest iluhimulist printsessi? Võibolla märkas mu isa mind ainult tublide koolisaavutuste või kodus koristamise puhul, kuid mu tärkav naiselikkus oli midagi, mis polnud oluline või teenis sootuks hukkamõistu, kui midagi kerglast ja elus ebavajalikku (loe: meestes nõrkust ja ebakindlust tekitavat)?

Väga ilus! Ega te niimoodi välja minna ei plaani???“
Psühhoanalüütilises käsitluses peetakse noore naise kasvamisel oluliseks nö turvalist kekutamise võimalust: st et väike tüdruk jäljendab ja katsetab aegajalt oma sooidentiteeti kujundades juba üsna noorena naiselikku flirtivat käitumist ning teda ümbritsevad mehed perekonnas suudavad selle küpse ja kogenuna positiivselt „üle elada“, rahulikuks jääda ja turvaliselt ära maandada – väikese tüdruku naiivsust ebasobivalt ära kasutamata, sellest ise kohatusse elevusse sattumata või tütart liigselt ründamata või häbistamata (a la Tujurikkuja saatest tuttav Onu Heino). Mul tuleb meelde paarikümne aasta tagune juhtum, kui end sõbrannaga esikupeegli ees mitme tunni jooksul ikka juba Väga Ilusaks sättinud, meikinud ja tupeerinud olime ning siis tema umbes 60-aastaselt isalt õhinal tagasisidet küsisime – No et vaata, kas me pole mitte imelised!!! Isa tõstis pilgu üle ajalehe ja ütles sooja häälega: „Jaa, väga ilusad olete.“ Ja peale pisukest pausi veidi mureliku häälega: „Oot, ega te kuhugi välja niimoodi minna ei plaani?“ andes meile toona oskuslikult nii mehelikku tunnustust, kui ka infot ümbritsevate kultuurinormide kohta. Naerda saime muidugi selle ütlemise peale palju ja ilmselt veidi igaks juhuks puudrit ka maha pühkida, ise isale teatades, et mida sina vana inimene ka tead – tänapäeval ongi just siuke väljanägemine väga populaarne :)

Tais elav filosoofiadoktor ja kirjanik Mai Loog kommenteerib naiselike võlude objektistamist Delfis (8.03.2010) järgnevalt: naiste objektistamine ja seksiäri on sama iidne kui patriarhaalne ühiskonnakord. Äri-idee on ülilihtne — tekita defitsiit ning siis hakka seda oma kontrolli all müüma. Kui naiselik seksuaalsus on religioonide ning neil põhinevate ühiskondlike moraalinormide abil demoniseeritud ja marginaliseeritud, on seda väga kerge selle järele janunevatele meestele turustada (või selle abil ükskõik mida turustada). Mis saab aga siis, kui naised selle mehhanismi toimimise ära tabavad, ega hooli enam deemonitest, vaid võtavad oma seksuaalsuse enda kontrolli alla. Nendest saavad naised, kelles yin ja yang pool on tasakaalus, kes oma keha ja hinge täiel rinnal naudivad ning sedasi elegantselt maailma juhivad.


Loo lõpetuseks ja veel üheks illustratsiooniks sellest, kui universaalse teemaga (ei loe ei vanus ega sugu) on ilu hindamise puhul tegemist: küsisin ühel koosviibimisel sõbrannalt, kes lastega kodus olles oli viimasel ajal vähem jõudnud oma välimusega tegeleda, et kuidas ta äkki nii kauniks on muutunud. Tuli välja, et ta oli inspiratsiooni oma naiseliku poole eest hoolitsemiseks saanud oma kolme aastaselt pojalt, kes oli ühel õhtul murelikult uurinud: „Emme, millal me sinule ükskord ühe väga ilusa kleidi ostame?“