laupäev, 18. oktoober 2014

Kartulid ja apelsinid - müüt või tegelikkus?
Vol. 2




Kui algas kartulite ja apelsinide esimene hooaeg, küsis Õhtulehe ajakirjanik minult arvamust, kas selles seraalis kajastatav on realistlik. Minu suhteliselt positiivse ja optimistliku arvamusavalduse peale tekkis paljudel inimestel mulje, et selle seriaali prototüüp olengi mina.

See iseenesest ei olnud ju kuidagi halb ega kasutu minu tööelu vaatevinklist.

Kahjuks ei ole keegi minu arvamust küsinud selle seriaali teise hooaja kohta. 
Ma ei saa seda arvamust siiski kuidagi avaldamata jätta. 
Seriaalid mõjutavad inimeste arusaama elu kohta- see, mis televiisorist tuleb, tundub olevat tõde. 

Erinevate professionaalide (arstid, politseinikud, detektiivid) tööelu kajastamine tundub põnev ja annab vaatajale edasi mudeli, millele ta alateadlikult lootma hakkab- just nii see töö käibki. Professionaalid ise kommenteerivad sageli, et nii see töö tegelikult päriselt ei käi. Teleekraanil on palju liialdusi, efektidele rõhumist, ka lausa valet.

Nii nagu Vivian oma tööd teeb, see päriselt ei käi ja enne kui ma nimetan liialdusi ja efekte tahaksin kommenteerida päris valet ja psühholoogide mainet lausa kahjustavat infot, mida vaatajani tuuakse.

EETIKA


Ükski psühholoog ei võta oma kabinetis vastu sõpru, sugulasi ja perekonnaliikmeid. See on eetikareeglitega* (vt lk lõpus) välistatud ja käsitletud kui kahjulik tegevus. 
Inimesena võin ma loomulikult oma teadmistest ja kogemustest lähtuvalt igaühele nõu anda ja lõputult ära kuulata kõiki oma sõpru (kui mul millegipärast oma tiheda töögraafiku kõrvalt tõesti selleks veel energiat üle jääb ja ma ei eelista oma puhkusega midagi targemat peale hakata- mul näiteks ei ole eraelu vms.) 
Kindlasti ei pane minu ema ega isa minu juurde aega kinni, et külastada mind mu kabinetis ja seal enda või minu probleeme arutada.
See on suur absurd.

Psühholoogid ei kasuta kunagi räigeid turumajanduslikke reklaamivõtteid. Seegi on eetikareeglitega välistatud. Psühholoogiteenus on tundlik ja usaldusele põhinev teenus. Psühholoogid ei löö hinnasõja või plakatitega üksteiselt kliente üle. Loomulikult ei plaani nad ka just samadel põhjustel koostöösuhteid teiste ebausaldusväärsust tõestanud psühholoogidega- psühholoogi maine ja usaldusväärsus ongi peaaegu ainuke, millele tuginedes klient endale professionaali välja valb ja ükski tervemõistuslik psühholoog ei tee aktiivseid samme oma maine ohtu ja kahtluse alla ja panekuks. Samuti on küllalt ebatavaline, et klient vahetaks päeva pealt psühholoogi odavama hinna kaalutlustel. Kliendi ja psühholoogi konfidentsiaalne suhe töötatakse välja pikema aja jooksul- see pole mingi juhuslik shopping nurgapealses poes.

PSÜHHOLOOG ISE 


Väga heaks psühholoogiks olemine on pidev eneseareng. Seriaali Vivian on ilmselgelt hädas väga paljude isiklike elu probleemidega- ebaselged ja piirideta suhted vanematega, vennaga, probleemid meestega. Me ei näe teda üheski hetkes nende probleemidega tegelemas. Head psühholoogid käivad supervisioonis, kovisioonis ja väga head psühholoogid käivad elukestvalt psühhoteraapiates, et oma “töövahendid” korras hoida. Kui inimene tänavalt võib endale lubada elamist nii paljude probleemide puntras kui vaid ise soovib, siis psühholoogi jaoks tähendab see tema töö kvaliteedi langust ja on tema klientide jaoks kahjulik. Iseenese lahendamata probleeme hakatakse kandma üle klientidele ja ei osata neid loomulikult siis ka enam erapooletu pilguga vaadata. Näidet ei ole vaja kaugelt otsida kui mõtlete mõnele suvalisele inimesele, kes väga aktiivselt teiste ellu sekkub ja neid tüütuseni õpetama kipub, enda silmas palki nägemata.

TÖÖ SISU


Üldse jääb arusaamatuks, milles seisneb Viviani pidevalt korrutatud “väga heaks psühholoogiks” olemine. Seriaalis näeme teda lõputult targa ilmega kuulamas inimeste novellilikke heietusi ja narratiive oma eludest aga ei näe ühtegi märkimisväärset psühholoogilist sekkumist. Viviani kommentaarid on ajakirja psühholoogiarubriigi tasemel üldised targutused. Arusaadav, et seriaali kirjutaja ei ole ise psühholoog ja seetõttu ei oska ühtegi sellist sekkumist ette kujutada. 
Abiks oleks ehk kasvõi Youtube, kust inspiratsiooni leida:

Psühholoogi juures käimine ei ole iluteenus ega SPA. Kliendid ei leba lamamistoolil ja ei söö küpsiseid ega joo kohvi või teed. Psühholoogi juures käik ei ole kohvikus sõbrannaga lobisemine vaid tõsine töö. Me ei kujuta ju ette juristi juures käiku, kus lihtsalt kurdaksime kaunis keskkonnas oma muret. Me otsime professionaali juurest lahendust ja üldiselt ka maksame selle eest. Psühholoogi peamine töö on sekkumine, mitte lihtsalt ärakuulamine (kuigi ka see on suur osa sellest tööst). Inimene tuleb, et keegi aitaks tal muuta oma mõtlemist ja selleks ei piisa lihtsalt raamatutarkuste laadsete teadmiste jagamisest. Neid on inimene niikuinii juba ise kuskilt lugenud (või on neid lugenud sõbranna ja talle rääkinud).

Psühholoogi ei tee heaks see, et ta on ilus, kenasti riides, soengus ja kõrgete kontsadega. Need omadused teevad heaks kosmeetiku, meikari, juuksuri ja stilisti (annavad aimu tema oskustest). Psühholoog võib seda kõike ka olla, aga sageli mõtleb üks hea psühholoog sellele, et liiga palju väliseid atribuute viib tähelepanu tööprotsessilt kõrvale tarbetutele asjadele (sh psühholoogi isikule), segab ja aeglustab mõttetult teraapia protsessi.

SEKKUMINE


Hea psühholoog sekkub ja ei jää ükskõikseks ega vaikivaks kui ta näeb toimumas midagi, mis on tema arvates vale- keegi plaanib kättemaksu või paarisuhe on kiiresti karile jooksmas seetõttu, et üks pool ei kuula teist. Psühholoog ei vaata seda lihtsalt kurva pilguga pealt, vaid annab aktiivseid peegeldusi. Selle järele kliendid just tulnud ongi.

COOL


See, et Vivian töötab südalinnas ja peab oma sissetulekutest üleval kahte töötajat, mitmetoalist kontorit, südalinna korterit ja maasturit, on lihtsalt kaunis kunstiline liialdus. Kui arvestada, et üks erapraksises töötav psühholoog võtab päevas vastu ca 5 klienti, siis võib igaüks ise arvutada, mis tuleb selle seansi maksumus (sh maksud!). Peab ikka väga hea psühholoog olema J

Geniaalne Kanadas sündinud psühhiaater ja Transaktsionaalse analüüsi looja Eric Berne on öelnud, et tema eesmärk on ravida klient terveks ühe seansiga ja kui ta seda ei suuda, siis peab ta tõsiselt enesele otsa vaatama ja analüüsima oma töömeetodeid. Usun, et tema seansi eest oleks inimesed sellist hinda nõus maksma.

Meie tavapärases ümbritsevas elus sellise tasemega geeniusi siiski väga sageli ei kohta.


*Gestalt-psühhoterapeutide eetikakoodeks on kättesaadav siin