"MA KUULAN MIDA SA VAJAD" ja neurootikute teke maailmas

Augustis 1969 kirjutas gestaltteraapia looja Fritz Perls eessõna raamatule “Excitement and Growth in the Human Personality” mis on tänaseni rabavalt tabav, ajakohane ja mõtteid tekitav.

Perls räägib sellest, et asus looma teraapiasuunda kuid 20 aastaga sai sellest  pigem gestaltlik kontseptsioon isiksuse kasvamisest.

Ja ta arutleb nii:

“Ma näen asju nüüd selliselt, et neuroos ei ole haigus, vaid üks paljudest sümptomitest inimese psühholoogilise arengu seiskumise kohta.

Sellised sümptomid on veel näiteks:

• vajadus manipuleerida maailma ja kontrollida kontrollimatut
• püüd moonutada või muuta oma iseloomu, teeselda, et ollakse keegi teine
• oma potentsiaali tagasihoidmine või selle vähenemine
• võimetus reageerida oma tunnetest ja tegelikust olemusest lähtuvalt
• augud, mis tekivad isiksusse tulenevalt kõigest eelnevast

Isiksuse küpsemine, ehk täiskasvanuks saamine, on pidev protsess kus arendatakse välja sisemine enesetoetus ja vähendatakse sõltuvust keskkonnast.

Sündimata laps on igas mõttes emast sõltuv oma füüsilises arengus (hapnik, toit, soojus, keskkond). Kohe peale sündi peab ta hakkama oma vajadustega ise toime tulema, ise hingama, sööma (ja selle kaudu ennast energiaga varustama).

Mida aeg edasi, seda enam areneb välja enesetoetus. Laps õpib suhtlema, roomama ja kõndima, õpib hammustama ja närima, vastu võtma ja kõrvale lükkama. Arengu jätkudes avastab laps järjest oma potentsiaali.

Kahjuks kasutab käesoleval ajal keskmine inimene ainult umbes 10-15 % oma potentsiaalist, isikut kes kasutab 25% nimetatakse juba geeniuseks.

Et kasutada kogu oma potentsiaali ja kindlustada sellega endale küpsus, peab laps saama üle paljudest frustratsioonidest. Terve lapse puhul ärgitab frustratsioon ennast kokku võtma ja mobiliseerima jõudu, mis on loomupäraselt olemas ja kättesaadav.

Kui frustratsioon on lapsele toimetulekuks liiga suur või on laps ärahellitatud ning ilma jäetud võimalusest asju ise teha, arendab ta välja oma isiklikku laadi psühhopatoloogia. Ta hakkab keskkonnaga manipuleerima läbi teeskluse (rollimängud) või kontrolli, kindlustamaks seda, et selliseid väljakannatamatuid frustratsioone rohkem ei esineks.

Ta kujundab välja spetsiifilise iseloomu ja kirjutab endale elustsenaariumi mis tagab tema ellujäämise.

Kõige suurem frustratsioon lapse jaoks on olukord, kus keskkond esitab talle nõudmisi, mis ei ole talle eakohased. Näiteks räägib vanem lapsega kontseptsioonide või abstraktsioonide keeles vanuses, kus ta suudab mõelda ainult konkreetsetes mõistetes.

Sel ajal võib lapsel välja kujuneda äärmise rumaluse tunne ning tal areneb välja elustsenaarium, mis näeb ette kõiketeadmist ja ülekompenseerimist.

Põhiliselt tekivad häired sellest, et lapselt eeldatakse, et ta oleks keegi, kes ta ei ole. Nõutakse, et ta vastaks ideaalile, selle asemel, et olla tema ise. See viib lapse tasakaalust välja. Osa tema tegelikust võimekusest on siis võõrandunud või maha surutud, välja projitseeritud. Teisalt areneb välja võltskäitumine- ta teeb asju mis nõuavad temalt liigset pingutust ja millest ta kunagi rahuldust ei saa.

Selline sügav lõhe pärisolemuse ja ootuste vahel viib aina enamate sisekonfliktide ja aukudeni isiksuses.

Augud- puudused, on peamised puuduliku isiksuse omadused. Mõnel ei ole südant või intuitsiooni, mõnel pole jalgu millel seista, soolisi tunnuseid, enesekindlust, silmi või kõrvu.

Kui inimesel on tühjus seal, kus teisel on silmad, siis on tema silmad projitseeritud keskkonnale ja ta elab oma elu enese pärast muretsedes, olles jälitatud pidevalt ideest, et teda jälgitakse, antakse hinnanguid, imetletakse, süüdistatakse jne.

Kõige hullem tühik mida võib kujutleda, on inimene kellel pole kõrvu. 

Need on inimesed, kes räägivad ja räägivad ja eeldavad, et maailm kuulab. Nad kasutavad teiste inimeste lauseid peamiselt selleks, et hüpata oma teemadesse (kui nad üldse niipaljugi kuulavad). Nad ei kuula ümbritsevat, parimal juhul nad üldistavad kuuldu sisu ja jäävad oma arutlustes tühjale intellektuaalsele tasandile.

Meie maailmas valitseb iselaadne polaarsus. Kuulamine versus võitlemine. Inimesed, kes kuulavad, ei võitle ja inimesed kes võitlevad, ei kuula. 

Kui meie ühiskonnas sõdivad klikid- abielukaaslased, äripartnerid- avaksid oma kõrvad ja kuulaksid oma oponente, siis väheneks vaenlikkus märkimisväärselt.

“Ma ütlen sulle mida sa vajad” asemele tekiks “ma kuulan, mida sa vajad” ja lähtekoht mõistlikuks dialoogiks olekski avatud.

See mõte kehtib sama palju meie sisekonfliktide kui maailma olukorra kohta üldiselt. 

Kuidas avada kõrvad ja silmad maailmale?”

Perlsi hinnangul võiks gestaltteraapia dialoogilist ja kontaktile orienteeritud tööd pidada väikeseks panuseks selle probleemi lahendusse, milles võib sisalduda inimkonna ellujäämine :).

Kärgpere pingelisuse põhjustest meie silme läbi ajakirjas Eesti Naine

Minu, sinu ja meie lapsed

 Tekst Krista Link

Eestis lahutatakse umbes pooled sõlmitud abieludest. Kokku-lahku kolimine ja vabaabielud on täiesti tavalised. Nii kasvavad 21. sajandi peredes korraga eri vanemate lapsed, kelle vahel puudub vereside, kuigi nad nimetavad üksteist õdedeks-vendadeks. Hiljuti sai eesti keel seeläbi isegi ühe sõna võrra rikkamaks: kärgpere, see on elu minu, sinu ja meie lastega.

Vestlusringis võtavad sõna kaks kärgpere ema: kunstiterapeut ja koolitaja Ethel Espenberg ning psühholoog ja psühhoterapeut Kaire Valgeväli. 

Mu mees ei salli eelmise mehe last!

Perefoorumites kohtab sageli naiste murekirju, millede teemaks on uue mehe kõrvalehoid naise endisest elust pärit lastega seonduvast. Kurdetakse ka kasuvanema ja laste omavahelist konkureerimist. Kuna kärgperes kipuvad suhted komplitseeruma ning mõlemal täiskasvanul on selja taga purunenud ootused ja lootused, haigetsaamised ja loobumised, arvavad üksikuks jäänud naised kohati, et ei hakka enam uusi meessuhteid loomagi, sest „keegi ei ole võimeline armastama minu last nii palju kui mina“ ja „kuidas saab mees olla tähtsam kui side oma lihase lapsega?“

            „Tavalises paarisuhtes läbitakse etapid – kohtumine, tutuvumine, käimine, roosamanna ja romanss, abiellumine, mesinädalad, pereplaneerimine, lapseootus ning lapsega koos kasvamine – normaalses järjekorras,“ märgib Kaire Valgeväli. „Uusperes on need etapid ühtäkki segi paisatud ja kahe inimese ootused elu kulgemisele täiesti erinevad. Üks on omadega veel mesinädalates ja teine tegeleb lapse kooliminekustressiga. Tekib viha ja konflikt. Üks partner tunneb, et teda pole märgatud või kõik tore on liiga kiiresti otsa saanud, teine, et temaga ei arvestata või ta on oma muredega üksi.“

            Kui seni vallaline saab lisaks partnerile „kaasavara“ veel elukaaslase laste näol, on elumuutus väga suur ja sellega kohanemine nõuab aega. „Vahel on lastega seotud sebimist nii palju, et täiskasvanute vajadustele ei jäägi tähelepanu järele,“ tõdeb Kaire. „Kui see oli nii ka algses peres, oli see ehk lahkumineku üks põhjuseid. Probleem on täiskasvanute tasandil, aga kerkib üles lastega seotult. Kaks inimest võivad probleemi eitada või sellest rääkimist edasi lükata, lastega kaasnev teemade hulk aga lükkab stressitaseme nii kõrgele, et plahvatus on kiirelt käes. Tundub, et süüdi on lapsed või probleem on lastes. Kui nad vaid käituks teisiti oleks kõik palju parem! Kõige parem, kui neid üldse ei oleks...“

            Kaire paneb südamele meeles pidada, et ühel partneritest ei ole olnud isegi lapseootuse üheksat kuud, rääkimata aastatest uue inimese – lapsega – tutvumiseks ja kokku kasvamiseks. Tal tuleb suhe alles luua ja paraku lendstardist. See võib sisaldada konkureerimist vanemaga, kellel on suur ajaline, moraalne ja bioloogiline edumaa.“

Keerulistest teemadest tuleb rääkida

Kui peres keegi kedagi ignoreerib, tekib küsimus, kelle käes on võim. Kas laps tohib kasuvanemale öelda, et sina mulle nii ei ütle, sest sa pole „päris“? Või on lapsele bioloogilise vanema poolt öeldud, et meil on nüüd nii, et siin majas pead sa uue kasuvanemaga arvestama?

            „Lapsed ju ikka protestivad ja käituvad vahel halvasti – nagu täiskasvanudki – vaidlevad ja ignoreerivad,“ naerab Ethel Espenberg. „Meie puhul on peres korraga neli teismelist! Oleks päris veider kui nad ainult naerataks ja sõna kuulaks. Aga see ongi ju pereelu! Ja lapsed teevad seda kõike ka bioloogilistes peredes. Võin seda kinnitada, sest mu eelmine abielu kestis 18 aastat.“

Uut kooselu alustades oli Ethelil tegemist pigem sellega, et ühe pere lapsed olid kõvasti iseseisvamad, kui teised. „Abikaasa endises peres oli paljut laste eest ära tehtud ja väga palju teenindatud ning vähem pandud lapsi ise oma eakohaste tegemiste eest vastutama,“ räägib Ethel. „See tähendas, et mul oli väga palju tööd, et kasupojad nö järgi kasvatada. Tegeleme sellega siiani, aga kuna oleme nüüdseks palju neil teemadel arutanud, on poisid ise uued reeglid omaks võtnud, mis sest, et kõik ei pruugi alati kohe välja tulla. Raskusi oli omal ajal just igasuguste praktiliste asjadega, sest perekultuur oli olnud erinev –  nad ei osanud korda hoida või oma rahaasju korraldada. See kõik tahab õpetamist. Abikaasa ise ka möönis, et oskusi, kuidas seda lastele edasi anda, oli tal endal eelmises peres vähe.“

            Kui kasuvanem lapsega tõreleb, on ebavõrdse kohtlemise süüdistused kerged tulema. Kasuvanem omakorda tunneb, et temal justkui polekski peres autoriteeti või sõnaõigust. „On olukordi, kus ei bioloogiline ema/isa ega kasuvanem tule lapse distsiplineerimisega toime ja laps terroriseerib tervet peret,“ on Ethel näinud. „Kõik peab käima tema tahtmise järgi ja vanemad ei oska või ei suuda oma rolli juhendajana üldse täita, tahtes pigem järgida mingit enda fantaasiat hea inimene olemisest.“

            Kasulastega vanemad arvavad pahatihti, et pereks kasvamine juhtub kuidagi iseenesest. „Tegelikult on vaja siiski igasugused üles kerkivad teemad nö läbi töötada,“ jätkab Ethel. „Ma arvan, et kui mees naist armastab, on talle oluline, kuidas naine end tunneb ja ta on valmis naise soovidega arvestama. Sama kehtib ka vastupidi. Osad inimesed on pereelu ja laste kasvatamise jaoks liiga enesekesksed – neile selline elustiil ei sobi. Siis võib ju ka lahus elada ja ainult kohtamas käia.“

Paarisuhe esikohale

Paarisuhte tähtsusele pööratakse üldiselt vähe tähelepanu. „Peredes tegeldakse eeskätt lastega, mõeldes, et nii on kõige olulisem hallatud ja küll täiskasvanud saavad endaga igaüks ise hakkama,“ tõdeb Kaire. See viib olukorrani, kus lapsed on peresüsteemis liiga vastutsrikkal kohal – keskmes. Lapsed proovivad loomulikult sekkuda täiskasvanute ellu ja võimu üle võtta. See on loomulik katsetamine ning kuulub pereelu ja piiride paneku juurde. Elades ent pikemalt ette mõtlemata, jõutakse olukorda, kus käib pidev tulekahjukustutamine laste vajaduste ümber, samas kui korralik vundamet on ehitamata.

            „Heaks stardipositsiooniks tuleb luua vanemate allsüsteem,“ soovitab Kaire. „Kui peres on hiljem juurde tulnud täiskasvanu, tuleb süsteem luua selle täiskasvanuga, mitte oma lastega. Lapsed kuuluvad oma allsüsteemi ja see peab alluma vanemate omale, kus mõlemal vanemal on sõnaõigus. Täiskasvanud vastutavad, otsustavad ja maksavad arved, järelikult on neil ka kõige rohkem õigusi.“

            „Oleme abikaasaga üritanud ikka jälgida, et oleksime vanemluse küsimustes ühes paadis,“ jagab Ethel. „Mitte nii, et mina kaitsen oma lapsi, tema enda omi ja omavahel oleme siis laste pärast tülis. Kaitsta on vaja, kui olukord on kuidagi ebaõiglane või vägivaldne. Tavalised vanemlikud nõudmised on peres olevatel täiskasvanutel mõistlik ikka enne omavahel selgeks vaielda ja siis otsustada, mis ja kuidas toimetatakse ning kuidas neid lastele selgitatakse. Olen mõnes peres näinud, et bioloogiline vanem on põhjendamatult kaitseseisundis ja arvab, et kasuvanem teeb liiga, kuigi tegelikult eeldab too lihtsalt elementaarset lugupidamist ja endaga arvestamist. Nii kui ta aga midagi öelda julgeb, on vanem kohe paanikas. Peres kehtivad reeglid tuleb seal elavatel täiskasvanutel ka alguses omavahel alles luua ja kokku leppida, mis uude olukorda sobib ja mis mitte.“

            Laste kasvatamise põhimõtted ja nägemus võivad kahel täiskasvanul olla erinevad ja erinev ei ole veel vale. „Reeglites tuleks kokku leppida omavahel, mitte lapse juuresolekul tüli üles kiskuda ja laps sellesse kaasa tõmmata,“ on ka Kaire veendunud. „Viga tuleb sisse kui vanem loob süsteemi oma lapsega – nii on ju kõige kindlam, turvalisem ja tuttavam. Uuel tulijal ei ole selles peres siis kuhugi paigutuda, juhul kui ta just ei soovi lapse rolli võtta. Ta tunneb ennast üleliigsena. Uue vanema protest on suunatud süsteemi vastu, aga süütundest (lahkuminek ja segadused), teadmatusest ja emotsioonidest tulenevalt arvab teine vanem, et protesteeritakse tema lapse vastu. Kõige turvalisemalt tunnevad lapsed end siis kui nende jaoks on olemas kaks täiskasvanut, kes teavad, mida nad teevad. Mitte üks ema/isa ja kahtlases rollis, ning pealekauba stressis peresõber.“

_________________________________________________________________________