Kartulid ja apelsinid - müüt või tegelikkus?
Vol. 2

Kui algas kartulite ja apelsinide esimene hooaeg, küsis Õhtulehe ajakirjanik minult arvamust, kas selles seraalis kajastatav on realistlik. Minu suhteliselt positiivse ja optimistliku arvamusavalduse peale tekkis paljudel inimestel mulje, et selle seriaali prototüüp olengi mina.

See iseenesest ei olnud ju kuidagi halb ega kasutu minu tööelu vaatevinklist.

Kahjuks ei ole keegi minu arvamust küsinud selle seriaali teise hooaja kohta. 

Ma ei saa seda arvamust siiski kuidagi avaldamata jätta. 

Seriaalid mõjutavad inimeste arusaama elu kohta- see, mis televiisorist tuleb, tundub olevat tõde. 

Erinevate professionaalide (arstid, politseinikud, detektiivid) tööelu kajastamine tundub põnev ja annab vaatajale edasi mudeli, millele ta alateadlikult lootma hakkab- just nii see töö käibki. Professionaalid ise kommenteerivad sageli, et nii see töö tegelikult päriselt ei käi. Teleekraanil on palju liialdusi, efektidele rõhumist, ka lausa valet.

Nii nagu Vivian oma tööd teeb, see päriselt ei käi ja enne kui ma nimetan liialdusi ja efekte tahaksin kommenteerida päris valet ja psühholoogide mainet lausa kahjustavat infot, mida vaatajani tuuakse.

EETIKA

Ükski psühholoog ei võta oma kabinetis vastu sõpru, sugulasi ja perekonnaliikmeid. See on eetikareeglitega* (vt lk lõpus) välistatud ja käsitletud kui kahjulik tegevus. 

Inimesena võin ma loomulikult oma teadmistest ja kogemustest lähtuvalt igaühele nõu anda ja lõputult ära kuulata kõiki oma sõpru (kui mul millegipärast oma tiheda töögraafiku kõrvalt tõesti selleks veel energiat üle jääb ja ma ei eelista oma puhkusega midagi targemat peale hakata- mul näiteks ei ole eraelu vms.) 

Kindlasti ei pane minu ema ega isa minu juurde aega kinni, et külastada mind mu kabinetis ja seal enda või minu probleeme arutada.

See on suur absurd.

Psühholoogid ei kasuta kunagi räigeid turumajanduslikke reklaamivõtteid. Seegi on eetikareeglitega välistatud. Psühholoogiteenus on tundlik ja usaldusele põhinev teenus. Psühholoogid ei löö hinnasõja või plakatitega üksteiselt kliente üle. Loomulikult ei plaani nad ka just samadel põhjustel koostöösuhteid teiste ebausaldusväärsust tõestanud psühholoogidega- psühholoogi maine ja usaldusväärsus ongi peaaegu ainuke, millele tuginedes klient endale professionaali välja valb ja ükski tervemõistuslik psühholoog ei tee aktiivseid samme oma maine ohtu ja kahtluse alla ja panekuks. Samuti on küllalt ebatavaline, et klient vahetaks päeva pealt psühholoogi odavama hinna kaalutlustel. Kliendi ja psühholoogi konfidentsiaalne suhe töötatakse välja pikema aja jooksul- see pole mingi juhuslik shopping nurgapealses poes.

PSÜHHOLOOG ISE 

Väga heaks psühholoogiks olemine on pidev eneseareng. Seriaali Vivian on ilmselgelt hädas väga paljude isiklike elu probleemidega- ebaselged ja piirideta suhted vanematega, vennaga, probleemid meestega. Me ei näe teda üheski hetkes nende probleemidega tegelemas. Head psühholoogid käivad supervisioonis, kovisioonis ja väga head psühholoogid käivad elukestvalt psühhoteraapiates, et oma “töövahendid” korras hoida. Kui inimene tänavalt võib endale lubada elamist nii paljude probleemide puntras kui vaid ise soovib, siis psühholoogi jaoks tähendab see tema töö kvaliteedi langust ja on tema klientide jaoks kahjulik. Iseenese lahendamata probleeme hakatakse kandma üle klientidele ja ei osata neid loomulikult siis ka enam erapooletu pilguga vaadata. Näidet ei ole vaja kaugelt otsida kui mõtlete mõnele suvalisele inimesele, kes väga aktiivselt teiste ellu sekkub ja neid tüütuseni õpetama kipub, enda silmas palki nägemata.

TÖÖ SISU

Üldse jääb arusaamatuks, milles seisneb Viviani pidevalt korrutatud “väga heaks psühholoogiks” olemine. Seriaalis näeme teda lõputult targa ilmega kuulamas inimeste novellilikke heietusi ja narratiive oma eludest aga ei näe ühtegi märkimisväärset psühholoogilist sekkumist. Viviani kommentaarid on ajakirja psühholoogiarubriigi tasemel üldised targutused. Arusaadav, et seriaali kirjutaja ei ole ise psühholoog ja seetõttu ei oska ühtegi sellist sekkumist ette kujutada. 

Abiks oleks ehk kasvõi Youtube, kust inspiratsiooni leida:

• Psühhoterapeut Fritz Perlsi näidisseanss
• Psühhoterapeut Carl Rogersi teraapiaseanss

Psühholoogi juures käimine ei ole iluteenus ega SPA. Kliendid ei leba lamamistoolil ja ei söö küpsiseid ega joo kohvi või teed. Psühholoogi juures käik ei ole kohvikus sõbrannaga lobisemine vaid tõsine töö. Me ei kujuta ju ette juristi juures käiku, kus lihtsalt kurdaksime kaunis keskkonnas oma muret. Me otsime professionaali juurest lahendust ja üldiselt ka maksame selle eest. Psühholoogi peamine töö on sekkumine, mitte lihtsalt ärakuulamine (kuigi ka see on suur osa sellest tööst). Inimene tuleb, et keegi aitaks tal muuta oma mõtlemist ja selleks ei piisa lihtsalt raamatutarkuste laadsete teadmiste jagamisest. Neid on inimene niikuinii juba ise kuskilt lugenud (või on neid lugenud sõbranna ja talle rääkinud).

Psühholoogi ei tee heaks see, et ta on ilus, kenasti riides, soengus ja kõrgete kontsadega. Need omadused teevad heaks kosmeetiku, meikari, juuksuri ja stilisti (annavad aimu tema oskustest). Psühholoog võib seda kõike ka olla, aga sageli mõtleb üks hea psühholoog sellele, et liiga palju väliseid atribuute viib tähelepanu tööprotsessilt kõrvale tarbetutele asjadele (sh psühholoogi isikule), segab ja aeglustab mõttetult teraapia protsessi.

SEKKUMINE

Hea psühholoog sekkub ja ei jää ükskõikseks ega vaikivaks kui ta näeb toimumas midagi, mis on tema arvates vale- keegi plaanib kättemaksu või paarisuhe on kiiresti karile jooksmas seetõttu, et üks pool ei kuula teist. Psühholoog ei vaata seda lihtsalt kurva pilguga pealt, vaid annab aktiivseid peegeldusi. Selle järele kliendid just tulnud ongi.

COOL

See, et Vivian töötab südalinnas ja peab oma sissetulekutest üleval kahte töötajat, mitmetoalist kontorit, südalinna korterit ja maasturit, on lihtsalt kaunis kunstiline liialdus. Kui arvestada, et üks erapraksises töötav psühholoog võtab päevas vastu ca 5 klienti, siis võib igaüks ise arvutada, mis tuleb selle seansi maksumus (sh maksud!). Peab ikka väga hea psühholoog olema J

Geniaalne Kanadas sündinud psühhiaater ja Transaktsionaalse analüüsi looja Eric Berne on öelnud, et tema eesmärk on ravida klient terveks ühe seansiga ja kui ta seda ei suuda, siis peab ta tõsiselt enesele otsa vaatama ja analüüsima oma töömeetodeid. Usun, et tema seansi eest oleks inimesed sellist hinda nõus maksma.

Meie tavapärases ümbritsevas elus sellise tasemega geeniusi siiski väga sageli ei kohta.

*Gestalt-psühhoterapeutide eetikakoodeks on kättesaadav siin. 

Psühhoterapeudiks olemisest ja julgusest erineda

Gestaltteraapia looja Fritz Perls on öelnud, et psühhoterapeut peab julgeda minna ühiskonnaga vastuollu, kuna mõned ühiskonna väljakujunenud reeglitest võivad olla tegelikult indiviidile kahjulikuks muutunud. Oleks naiivne arvata, et psühholoogid on inimesed, kelle elu on kuidagi portselanina ideaalne ja koerustest puutumata. Pigem vastupidi- võime vastanduda ühiskonna normidega, olla loov, mänguline ja ettearvamatu, on väga hea eeldus teha head psühhoteraapiat. 

Kas sa suudad olla ebapopulaarne, elada, kui kõik sind kogu aeg ei kiida?

Kas sa suudad jääda üksi?

Kas sinus on julgus vastanduda, selle asemel, et kõik ebamugavused ära siluda, vaadata tõele näkku ka siis, kui see pole kena?

Seriaali "Kartulid ja apelsinid" suurkogul juhtub avalikult see, mis tegelikult juhtub meie seas iga päev väga varjatult. Vastandumine vaikimisi kokkulepitud reeglitega on vajalik, et ühes konkreetses inimestes tekiks pinge ning ta hakkaks mõtlema-tunnistama endale olulisi asju, enne, kui on hilja.

Fakt on see, et see pinge tekitaja on alati ebapopulaarne. Ei saa tekitada arendavat pinget ja samas ajal kõigile ikka edasi meeldida. Psühhoterapeudi töös tuleb aeg ajalt ette sõnumeid, mille väljaütlemine klienti vihastab. Mõni tuleb tagasi aasta pärast, öeldes, et ta läks eelmisel korral mõttega mitte kunagi enam naasta. Aga mõtted ei andnud rahu ja see protsess mis käima läks, on olnud üks olulisemaid ja valgustuliskumaid üldse. Ja et nüüd on ta siin, et minna edasi.

Seriaali Vivian on tore ja elus psühholoog, kes julgeb käia paljajalu ja tunnistab oma varjukülgi. 

Olles valiku ees, kas täita inimelik lubadus või säilitada pseudoväärikus, teeb ta normaalse ostuse ja ei pingestu ega kangestu hirmust jätte halb mulje. Elus on väga tähtis paindlikkus. Kui miski on inimesele väga oluline, muutub paindlikkus väga keeruliseks asjaks mida saavutada. Kui mulje on väga tähtis, siis muututakse ettevaatlikuks ja mõtlevaks, mida endale üldse lubada saab? Kuidas hukkamõistu vältida?

Vivian julgeb vastanduda ja kommenteerida asju, mida me kõik teeme, aga mängime nagu ei teeks. Joome konverentsidel enne kella 12 juba veini ja väljume afterpartydel kontrolli alt. 

Hea psühholoog peab ka fantaasiatest läbi nägema. 

“Mina olen sina ja sina oled mina” ütleb Vivani abikaasa. See on väga tore, aga see on suhte romantiline faas- esimene faas millele järgevad ülejäänud 4. Ükski suhe ei jää kestama igavesti esimeses etapis, suhte õnnestumise tagab paari suutlikkus läbida järgmised etapid ja hirm või halb eelaimus võib olla esimene, mis järgmise etapi saabumisest märku annab.

Tundub, et Viviani hea enesetoetus pärineb toetavast perekonnast. Isa on normaalne, rahulik, toetav, realistlik. Seda ka arusaamistest omaenda eluetappide ja nende arengute suhtes- kui on aeg jääda pensionile, siis tuleb seda teha. Perekonna laste kuvand on analüütilise psühhoanalüüsi järgi arhetüüpne- vanem laps on Väike Vanainimene- murelik, liigselt vastutust haarav ja seda ka teistelt üleliia ootav. Noorim on Loov Beebi- teen mida ise tahan ja pähe tuleb. 

Keskmine on Trikster Kid- vahendaja, uute võimaluste looja, stagneerunud süsteemida paigaltlööja.

Ta küsib täiesti õigeid ja adekvaatseid küsimusi, millele on lihtsalt ebamugav vastata neil, kes eelistaks lõputult pimesikumängu jätkata.

Aitamine ei tähenda seda, et kedagi oma seljas ebamugavast olukorrast välja veetakse. Sageli tähendab see hoopis õigete küsimuste küsimist, millele vastuste otsimine paneb inimese enda ressursid tööle.
Ja mõni küsimus elus on selline, millele ei oskagi kohe vastata,  mis jääb vastamata ja otsimiseks pikemaks ajaks. Paljude inimeste probleemid seisnevad selles, et nad püüavad liialt palju olla “tublid”, vastata ühiskonna ja perekonna ootustele. Nad kardavad eksida ja püüavad olla “õiged”- kartulid- head, toitvad ja mitte liiga silmapaistvad. Loodetakse, et õige olles ei tule kunagi midagi kellelegi põhjendada ja selle põhjendamisega hätta jäädes häbi taluda.

Arenenud isiksus suudab häbitunded ja “vale” olemise välja kannatada. Seda tuleb elus ikka ette. Kui inimeses on piisaval määral sisemist toetust, tullakse ebaõnnestumistest sirge seljaga läbi ja õpitakse kogemusest. Hea psühhoteraapia aitab vähearenenud sisemise toetusega inimesel sinna kohta välja jõuda. Seepärast on vähe abi psühholoogidest, kes üle kõige maailmas on mures omaenda mulje pärast - kuidas nad teistele tunduvad ja kas nad on ikka õiged, eksimatud, kolleegide silmis täiuslikud. Seriaali "Kartulid ja apelsinid"  “meie lugupeetud psühholoogid” esindaja Evelin on pigem viimasesse kategooriasse kuuluv karakter.

Inimeste suur probleem on, et nad ei tea mida nad ise tahavad ja vajavad. Nii palju on seda mida nad enda ja teiste arust peavad tegema ja olema. Alati kõiges “õigel” ja eksimatul psühholoogil on sellist inimest väga raske mõista ja tõeliselt aktsepteerida, tema valu aduda. Abi nime all jätkab ta lihtsalt inimesele suurema normaalsuse pealesurumist- hakka normaalseks, püüa olla eksimatu! Ei või teha mida soovid, pigem kannata, kui ela oma äranägemise järgi. Pigem ole rahulik kartul, ära pürgi apelsiniks. Ära julge iseendaks saada, oleme kõik karjas edasi, sest nii on turvalisem. Ära erine, ära sega teisi, ära aja kedagi vihale ja ära kurvasta kedgi.
Aga eneseareng ei ole kunagi turvaline valik. Areng eeldab mugavustsoonist väljaastumist.

Kui enda peaga mõelda ei julge, langetakse kellegi teise lummusesse, kes tundub kõiki vastuseid teadvat. Inimese isiklik kriitikavõime hägustub.

Hea psühhoteraapia sisaldab nii toetust, kui ärritust. Teist inimest arenema suunata saab vaid see, kes ise oma ängi, rahulolematuse ja ebaõnnestumised välja kannatab. Psühhoterapeut ei suuda viia inimest arengus kaugemale, kui ta ise oma arengus hetkel on. Kui ta ise suudab raamist välja minna ja tervena tagasi tulla, suudab ta suunata ka teist seda tegema. Seepärast on palju läbielamisi ja valusad elukogemused ühele psühholoogile pigem hea kui halb- eeldusel, et need enda jaoks läbitöötatud on.

Õhtuleht

Julge muutuda

Kuidas ennast muuta kui oled edukas ja stiilne?

Miks peaks edukas ja stiilne inimene ennast üldse muutma? 

Sest maailm muutub. See mis on täna edu ei pruugi seda enam olla homme ja ellu jäävad need kes tabavad kõige paremini ära uue tuule hõngu ning suudavad mõistatada, mis nõudmisi see uueks edukuseks kaasa toob.

Raamatupoe letid on ääreni täis raamatuid sellest kuidas inimesed on edukaks saanud. 

Igaüks neist proovib sadadele järgijatele õpetada oma eduvalemit, justkui võiks tulevikumaailmas kehtida needsamad reeglid, mille järgi möödanikus asju tehti. 

Justkui võiks keegi teine veel sama vana retsepti järgi miljonäriks saada.

Kui natuke mõelda, siis ei meenuta üksi viimase aja leiutis tegelikult midagi sellist, mis oli varem olemas. Kas Skype või Facebooki loojad lugesid edukaks saamise õpikuid või mõtlesid need geniaalsused välja oma peaga? Chanel oli lõputult stiilne, aga ükski tema järgija ei ole ju enam tema, vaid lihtsalt keegi, kes on tema moodi- kannab sama ideed.

Kuskohast tulevad geniaalsed ideed ja kas need võivad tulla igaühe seest?

...

Loe edasi ajakirja Denim Dream uuest numbrist!

Väikesed naised

algus Krista Lingi artiklis Väikesed Lolitad 
veebruarikuu Eesti Naises 

Mõnu ja Ilu ?!?

Muretseva lapsevanema küsimused on igati mõistetavad ja hoolivad ning loomulikult tahame kõik kaitsta oma lapsi kogu maailma halva eest. Või selle eest, mis on meie arust halb. Või lihtsalt võõras ja segadusttekitav. Küps lapsevanem on küll enamikel päevadel nii enda isiksuse, keha kui ka oma kultuuriga üsna sõbralikus läbisaamises – sõpru me austame, armastame ja hindame, kuid ei tasu unustada, et samas tunneme hästi ka nende nõrku kohti.

Nõukogude ajal kasvanud emmede jaoks on tänases seksuaalse sisuga stiimulitest üleküllastunud avalikus ruumis kindlasti palju sellist, mis olemuselt võõristav, harjumatu ja segadust tekitav. Sel ajal ju seksuaalsusest ei räägitud – oluline oli töökus ja enese ohverdamine riigi ja pere heaks. Ajalehtede esikaanel ja televiisoris näidati eeskujudena hallides kitlites tööpahklike kätega kolhoositare, mitte noorukesi poolpaljaid ilmatüdrukuid. Siis ei kõlvanud ilu veel (vähemalt mitte avalikult) patta panna :). Välimusega polnud ka just paljut ette võtta, sest poes niikuinii riideid ja iluvahendeid müügil ei olnud. Ning mõelge ise, kui kasulik on patriarhaal-totalitaarse kultuuri jaoks naiste ohjeldamine ja sobivasse maksimaalselt tootlikku rolli aheldamine. Mõnu ja Ilu kui väärtused olid toona pigem heidiku staatuses.

Milline on aga maailm täna? Mis osas on see teistsugune ja mis osas samasugune kui varem? Mis osas on teistsugused lapsed ja mis osas nende vanemad. Mida peaks tegema väikeste tüdrukutega ja nende ilu- ning mõnujanuga? Lubada? Või keelata? Või lihtsalt ignoreerida?

On see ohustav? Või jõustav? Ja kuidas vanemana seda kõike, mis enda lapsepõlves veel avalik teema polnud, osata täna mõistlikes piirides juhtida?

Väikesed teadlased ja ürgsed jõud

Lapsed on neid ümbritseva suhtes alati uudishimulikud ja nende seksuaalne areng toimub pidevalt läbi kogu lapsepõlve. See algab juba ema kõhus esimeste puudutuste tajumisest ja nendes mõnulemisest. Lapsed on tõelised väikesed teadlased, kes uurivad tabudeta kõike huvipakkuvat ning ka seksuaalsusesse puutuv pole mingi erand. Nad uurivad, katsetavad ja mängivad – neid huvitavad enda kehad, teiste kehad, soorollid ja kõik mis tundub kuidagi põnevam ja erilisem kui tavaline. (See on vb ka vastuseks, et miks valitakse uuringus bikiinides nukk (Eesti Naine 2, 2014). Igapäevaselt oleme ju tavaliselt riides ja see ei tundu nii intrigeeriv – selline tüdruk-nukk tundub väikesele tüdrukule ilmselt ka väga julgena ning see on omadus, mida endalegi läbi samastumise soovitakse - Naine, kes teeb mida tahab ja kes enda keha varjama ega häbenema ei hakka.)

No ja me kõik (ka nõukogudeaegsed lapsed:) oleme lasteaiaealisena mänginud arstimänge või harjutanud suvelaagris suudlemist, vaatamata sellele, kui teadjad olid meie vanemad või pedagoogid. Saime sellega lihtsalt oma instinktide toel hakkama ja nautisime poiste ja tüdrukute erinevust ja uutest kogemustest sündivat elevust. Õnneks on siinkohal tegemist „vana hea ürgse looduse kutsega“, mida erinevused kasvatuses, riigikorras või kultuurilistes hoiakutes ei suuda õnneks üleliia palju juhtida ja kontrollida.

Mida aga peab tegema segaduses lapsevanem, kes sattub kimbatusse, kui tema süütu haldjakene matkib seksikaid liigutusi mõne superstaari muusikavideost või valib poes välja ema arust sobimatult paljastavaid riideid, sest: „kõikidel tema rühmakaaslastel on just sellised“. Kas osta või riskida olla ebapopulaarne? Kas lubada lapsele eneseväljendust või õiendada, et mida sa seal hõõrutad nagu mingi ... Või lihtsalt kohmata midagi mokaotsast a la, et Mis sa teed nüüd. Või, et: „sinu vanuses ei tohiks veel puusadega niimoodi liigutada“. Äkki meenub aga just siis emale, kuidas ta ise viieaastaselt üle kõige rõõmustas, kui sai ema kleite ja kingi peegli ees selga passida, huulepulgaga pool nägu punaseks teha ja proovida naeratada nagu Mileedi Kolme Musketäri filmist või nagu ema isale siis kui neil mõlemal kahtlaselt hea tuju on.

Sündsuse piirid ja erootiline kapital

Nii need väikesed naised kasvavad... ja arenevad ja koguvad. Koguvad näiteks midagi sellist, mida briti sotsioloog Catherine Hakim võttis 2010 a ilmunud teadusartiklis kokku mõiste „erootiline kapital“ alla. Tema sõnul on see üks neljast olulisest inimese ressursist lisaks kultuurilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele kapitalile ning selles ei sisalda tema määratluses mitte ainult puhas ilu ja seksikus vaid ka see, kui hea on sinuga koos aega veeta, kui elavat energiataset oskad sa hoida seltskonnas ning milline on sinu stiilitaju ja enda esitlemise oskus ning ka reaalsete seksuaalsete oskuste tasemest tulenev enesekindlus ja rahulolu. Tema sõnul polnudki varem välimus ühiskonnas nii oluline, sest esiteks olid ühiskonnad lihtsalt vaesemad ja ilule ning atraktiivsusele panustamiseks polnud toimetuleku nimel rabeledes võimalik ressursse leida. Teiseks on tööturg täna teistsugune – vähesed meist töötavad põllul või kaevanduses ning ka tehased, laudad ning tööliste riided on tänapäeval kõike muud kui odavad, koledad ja räpased. Kolmandaks välimuse väärtustamise põhjuseks on fotograafia massiline levik ja lihtne ligipääs inimeste fotodele internetis. See õpetus lastele kehtib ikka, et oluline on olla hea ja tark inimene, aga see ei välista enam õnneks head väljanägemist, atraktiivsust ja naudinguid.

Mis on aga tänaste väikeste tüdrukute naiseks kasvamise teel mingis vanuses „sünnis“ ja mis mitte ning kes seda määrab? Kas minu hoiakud väikese naise kasvamise suunamisel sobivad tänasesse päeva või on need pigem 19.sajandist pärit, mil riivatult mõjus juba see, kui söögilauas kanarinda paluda (viisakas oli öelda „kana kaela alumine osa“)? Kas välimusse ja seksuaalsusesse puutuvad jututeemad on minu jaoks tabu? Või on minu keelav reaktsioon seotud kerge kadedusetorkega, kui näen et minu teismeline tütar kogub väljas käies enam meeste imetlevaid pilke ning oskab ja viitsib ennast paremini riietada ja põnevamalt meikida, kui mina? Võibolla avastan ehmatusega, et mul polegi olnud kunagi mahti end ehtida ja nautida niipalju kui mu naiselik hing seda ihaldaks või tänased täiskasvanuellu võetud kohustused ja oskused seda võimaldaksid. Ma pole ehk kunagi tundnud end koheldavat jumalanna või kuningannana, sest väikesest peast ei hinnanud minus keegi väikest iluhimulist printsessi? Võibolla märkas mu isa mind ainult tublide koolisaavutuste või kodus koristamise puhul, kuid mu tärkav naiselikkus oli midagi, mis polnud oluline või teenis sootuks hukkamõistu, kui midagi kerglast ja elus ebavajalikku (loe: meestes nõrkust ja ebakindlust tekitavat)?

„Väga ilus! Ega te niimoodi välja minna ei plaani???“

Psühhoanalüütilises käsitluses peetakse noore naise kasvamisel oluliseks nö turvalist kekutamise võimalust: st et väike tüdruk jäljendab ja katsetab aegajalt oma sooidentiteeti kujundades juba üsna noorena naiselikku flirtivat käitumist ning teda ümbritsevad mehed perekonnas suudavad selle küpse ja kogenuna positiivselt „üle elada“, rahulikuks jääda ja turvaliselt ära maandada – väikese tüdruku naiivsust ebasobivalt ära kasutamata, sellest ise kohatusse elevusse sattumata või tütart liigselt ründamata või häbistamata (a la Tujurikkuja saatest tuttav Onu Heino). Mul tuleb meelde paarikümne aasta tagune juhtum, kui end sõbrannaga esikupeegli ees mitme tunni jooksul ikka juba Väga Ilusaks sättinud, meikinud ja tupeerinud olime ning siis tema umbes 60-aastaselt isalt õhinal tagasisidet küsisime – No et vaata, kas me pole mitte imelised!!! Isa tõstis pilgu üle ajalehe ja ütles sooja häälega: „Jaa, väga ilusad olete.“ Ja peale pisukest pausi veidi mureliku häälega: „Oot, ega te kuhugi välja niimoodi minna ei plaani?“ andes meile toona oskuslikult nii mehelikku tunnustust, kui ka infot ümbritsevate kultuurinormide kohta. Naerda saime muidugi selle ütlemise peale palju ja ilmselt veidi igaks juhuks puudrit ka maha pühkida, ise isale teatades, et mida sina vana inimene ka tead – tänapäeval ongi just siuke väljanägemine väga populaarne :)

Tais elav filosoofiadoktor ja kirjanik Mai Loog kommenteerib naiselike võlude objektistamist Delfis (8.03.2010) järgnevalt: naiste objektistamine ja seksiäri on sama iidne kui patriarhaalne ühiskonnakord. Äri-idee on ülilihtne — tekita defitsiit ning siis hakka seda oma kontrolli all müüma. Kui naiselik seksuaalsus on religioonide ning neil põhinevate ühiskondlike moraalinormide abil demoniseeritud ja marginaliseeritud, on seda väga kerge selle järele janunevatele meestele turustada (või selle abil ükskõik mida turustada). Mis saab aga siis, kui naised selle mehhanismi toimimise ära tabavad, ega hooli enam deemonitest, vaid võtavad oma seksuaalsuse enda kontrolli alla. Nendest saavad naised, kelles yin ja yang pool on tasakaalus, kes oma keha ja hinge täiel rinnal naudivad ning sedasi elegantselt maailma juhivad.

Loo lõpetuseks ja veel üheks illustratsiooniks sellest, kui universaalse teemaga (ei loe ei vanus ega sugu) on ilu hindamise puhul tegemist: küsisin ühel koosviibimisel sõbrannalt, kes lastega kodus olles oli viimasel ajal vähem jõudnud oma välimusega tegeleda, et kuidas ta äkki nii kauniks on muutunud. Tuli välja, et ta oli inspiratsiooni oma naiseliku poole eest hoolitsemiseks saanud oma kolme aastaselt pojalt, kes oli ühel õhtul murelikult uurinud: „Emme, millal me sinule ükskord ühe väga ilusa kleidi ostame?“