Psühhoterapeudiks olemisest ja julgusest erineda

Gestaltteraapia looja Fritz Perls on öelnud, et psühhoterapeut peab julgeda minna ühiskonnaga vastuollu, kuna mõned ühiskonna väljakujunenud reeglitest võivad olla tegelikult indiviidile kahjulikuks muutunud. Oleks naiivne arvata, et psühholoogid on inimesed, kelle elu on kuidagi portselanina ideaalne ja koerustest puutumata. Pigem vastupidi- võime vastanduda ühiskonna normidega, olla loov, mänguline ja ettearvamatu, on väga hea eeldus teha head psühhoteraapiat. 

Kas sa suudad olla ebapopulaarne, elada, kui kõik sind kogu aeg ei kiida?

Kas sa suudad jääda üksi?

Kas sinus on julgus vastanduda, selle asemel, et kõik ebamugavused ära siluda, vaadata tõele näkku ka siis, kui see pole kena?

Seriaali "Kartulid ja apelsinid" suurkogul juhtub avalikult see, mis tegelikult juhtub meie seas iga päev väga varjatult. Vastandumine vaikimisi kokkulepitud reeglitega on vajalik, et ühes konkreetses inimestes tekiks pinge ning ta hakkaks mõtlema-tunnistama endale olulisi asju, enne, kui on hilja.

Fakt on see, et see pinge tekitaja on alati ebapopulaarne. Ei saa tekitada arendavat pinget ja samas ajal kõigile ikka edasi meeldida. Psühhoterapeudi töös tuleb aeg ajalt ette sõnumeid, mille väljaütlemine klienti vihastab. Mõni tuleb tagasi aasta pärast, öeldes, et ta läks eelmisel korral mõttega mitte kunagi enam naasta. Aga mõtted ei andnud rahu ja see protsess mis käima läks, on olnud üks olulisemaid ja valgustuliskumaid üldse. Ja et nüüd on ta siin, et minna edasi.

Seriaali Vivian on tore ja elus psühholoog, kes julgeb käia paljajalu ja tunnistab oma varjukülgi. 

Olles valiku ees, kas täita inimelik lubadus või säilitada pseudoväärikus, teeb ta normaalse ostuse ja ei pingestu ega kangestu hirmust jätte halb mulje. Elus on väga tähtis paindlikkus. Kui miski on inimesele väga oluline, muutub paindlikkus väga keeruliseks asjaks mida saavutada. Kui mulje on väga tähtis, siis muututakse ettevaatlikuks ja mõtlevaks, mida endale üldse lubada saab? Kuidas hukkamõistu vältida?

Vivian julgeb vastanduda ja kommenteerida asju, mida me kõik teeme, aga mängime nagu ei teeks. Joome konverentsidel enne kella 12 juba veini ja väljume afterpartydel kontrolli alt. 

Hea psühholoog peab ka fantaasiatest läbi nägema. 

“Mina olen sina ja sina oled mina” ütleb Vivani abikaasa. See on väga tore, aga see on suhte romantiline faas- esimene faas millele järgevad ülejäänud 4. Ükski suhe ei jää kestama igavesti esimeses etapis, suhte õnnestumise tagab paari suutlikkus läbida järgmised etapid ja hirm või halb eelaimus võib olla esimene, mis järgmise etapi saabumisest märku annab.

Tundub, et Viviani hea enesetoetus pärineb toetavast perekonnast. Isa on normaalne, rahulik, toetav, realistlik. Seda ka arusaamistest omaenda eluetappide ja nende arengute suhtes- kui on aeg jääda pensionile, siis tuleb seda teha. Perekonna laste kuvand on analüütilise psühhoanalüüsi järgi arhetüüpne- vanem laps on Väike Vanainimene- murelik, liigselt vastutust haarav ja seda ka teistelt üleliia ootav. Noorim on Loov Beebi- teen mida ise tahan ja pähe tuleb. 

Keskmine on Trikster Kid- vahendaja, uute võimaluste looja, stagneerunud süsteemida paigaltlööja.

Ta küsib täiesti õigeid ja adekvaatseid küsimusi, millele on lihtsalt ebamugav vastata neil, kes eelistaks lõputult pimesikumängu jätkata.

Aitamine ei tähenda seda, et kedagi oma seljas ebamugavast olukorrast välja veetakse. Sageli tähendab see hoopis õigete küsimuste küsimist, millele vastuste otsimine paneb inimese enda ressursid tööle.
Ja mõni küsimus elus on selline, millele ei oskagi kohe vastata,  mis jääb vastamata ja otsimiseks pikemaks ajaks. Paljude inimeste probleemid seisnevad selles, et nad püüavad liialt palju olla “tublid”, vastata ühiskonna ja perekonna ootustele. Nad kardavad eksida ja püüavad olla “õiged”- kartulid- head, toitvad ja mitte liiga silmapaistvad. Loodetakse, et õige olles ei tule kunagi midagi kellelegi põhjendada ja selle põhjendamisega hätta jäädes häbi taluda.

Arenenud isiksus suudab häbitunded ja “vale” olemise välja kannatada. Seda tuleb elus ikka ette. Kui inimeses on piisaval määral sisemist toetust, tullakse ebaõnnestumistest sirge seljaga läbi ja õpitakse kogemusest. Hea psühhoteraapia aitab vähearenenud sisemise toetusega inimesel sinna kohta välja jõuda. Seepärast on vähe abi psühholoogidest, kes üle kõige maailmas on mures omaenda mulje pärast - kuidas nad teistele tunduvad ja kas nad on ikka õiged, eksimatud, kolleegide silmis täiuslikud. Seriaali "Kartulid ja apelsinid"  “meie lugupeetud psühholoogid” esindaja Evelin on pigem viimasesse kategooriasse kuuluv karakter.

Inimeste suur probleem on, et nad ei tea mida nad ise tahavad ja vajavad. Nii palju on seda mida nad enda ja teiste arust peavad tegema ja olema. Alati kõiges “õigel” ja eksimatul psühholoogil on sellist inimest väga raske mõista ja tõeliselt aktsepteerida, tema valu aduda. Abi nime all jätkab ta lihtsalt inimesele suurema normaalsuse pealesurumist- hakka normaalseks, püüa olla eksimatu! Ei või teha mida soovid, pigem kannata, kui ela oma äranägemise järgi. Pigem ole rahulik kartul, ära pürgi apelsiniks. Ära julge iseendaks saada, oleme kõik karjas edasi, sest nii on turvalisem. Ära erine, ära sega teisi, ära aja kedagi vihale ja ära kurvasta kedgi.
Aga eneseareng ei ole kunagi turvaline valik. Areng eeldab mugavustsoonist väljaastumist.

Kui enda peaga mõelda ei julge, langetakse kellegi teise lummusesse, kes tundub kõiki vastuseid teadvat. Inimese isiklik kriitikavõime hägustub.

Hea psühhoteraapia sisaldab nii toetust, kui ärritust. Teist inimest arenema suunata saab vaid see, kes ise oma ängi, rahulolematuse ja ebaõnnestumised välja kannatab. Psühhoterapeut ei suuda viia inimest arengus kaugemale, kui ta ise oma arengus hetkel on. Kui ta ise suudab raamist välja minna ja tervena tagasi tulla, suudab ta suunata ka teist seda tegema. Seepärast on palju läbielamisi ja valusad elukogemused ühele psühholoogile pigem hea kui halb- eeldusel, et need enda jaoks läbitöötatud on.

Õhtuleht